Restoranitest: taimetoidukohvik meelekindlatele

Maad mööda minnes peab aga olema kõvasti meelekindlust, et Vigri vabakoguduse hoone, autotöökodade, metalltõkete ja teeparanduste tagant üles otsida.

“Paljud ei leiagi, helistavad ja küsivad,” lohutas teenindaja, kui talle oma eksirännakutest rääkisin.

1980. aasta purjeregatiks ehitatud Tallinna Olümpiapurjespordikeskus on 40 aastaga kaotanud kogu toonase väärikuse, kunagisest tseremooniaväljakust on saanud tagahoov. Purjekad on muidugi alles ja merelt vaadates polegi pilt nii lohutu. Ka meri ja jõgi on endised ja enam-vähem nende kokkusaamiskohas Vigri asubki.

Kord juba kohal, on kõik väga kena, puhas ja hoolitsetud. Ka kohvikuseinu kaunistavatel vanadel olümpia purjeregatti meenutavatel fotodel on kõik veel ilus ja värske ning muidugi vaatab neilt vastu ka originaal-Vigri ehk purjeregati maskott. Tore, et Vigri Tallinnas toimunud olümpiat meeles peab, nüüd küll enam mitte vahtkummist eluka, vaid toreda väikese kohvikuna.

Oli ju tollane purjeregatt meie jaoks erakordselt suur sündmus vaatamata sellele, et hulk riike seda boikoteeris. Spordivõistlusest olulisemaks oli tallinlastele tollal pigem see, mis olümpiaga kaasas käis: uued ehitised, vanalinna korrastamine, müüki ilmunud defitsiitsed kaubad, korraks avanenud raudne eesriie.

Pean tunnistama, et spordikauge, kuid toidulembese inimesena meeldib mulle Vigri kohvikuna palju enam kui kunagise maskotina. Ka taimne toit on mulle sümpaatne, aga ainult siis, kui see on maitsev– Vigris maitses mulle peaaegu kõik.

Kõige tagasihoidlikuma mulje jättis ehk Rootsi laualt valitud hernepikkpoiss, mis täitis küll kõhtu, kuid oli veidi igav – hernes jääb herneks, ükskõik mis kuju sellele anda.

Seevastu teised maitstud road – seenekaste, ahjukartul, salat ja supp – olid suurepärased. Ahjukartul, mis pea kõikide söögikohtade menüüs ühel või teisel moel olemas, väärib väga harva tähelepanu. Vigri oma aga väärib eraldi nimetamist: kartul oli õigesti valitud, st just ahjukartuliks sobivat sorti, parajalt maitsestatud ja sobival temperatuuril küpsetatud. Seenesoust oli aga loomsetest komponentidest loobudes pigem võitnud kui kaotanud, maitse oli sügav ja täidlane.

Vigri lõunaroad on maitsvad ja valik on rikkalik, aga kohviku hitid on värsked saiakesed ja väga erilised taimsed koogid. Taimseid kooke pakuvad juba mitu kohvikut ja kondiitrit, Vigri omad kuuluvad aga vaieldamatult parimate hulka. Saiakesed, eriti hommikupoolikul, kui need veel soojad, on aga lausa ohtlikult isuäratavad. 

Troostitut naabrust arvesse võtmata on Vigri asukoht tegelikult suurepärane. Milline teine kohvik võib tunda rõõmu jõe poole vaatavast hommikuterrassist ja mere poole avanevast õhtuterrassist? Samas majas asub ka merelise menüüga restoran Sardiinid, mida olen seni pidanud Tallinna kõige paremini varjatud kulinaarseks saladuseks. Nüüd on saladusi kaks: lisaks Sardiinidele ka Vigri. Avastamisväärsed mõlemad.