Riigikogu luubi alla

Hiljuti avalikustas sotsiaaluuringute firma Saar Poll järjekordse küsitluse tulemused selle kohta, mida inimesed arvavad riigikogu liikme(te)st. Asjakohaseid uudiseid lugedes jääb aga mulje, et uuringu tõlgendamisel on rõhk asetatud ebaolulisematele asjadele.

Muidugi on atraktiivne, kui 80 protsenti ehk 800 inimest tuhandest leiab, et saadik näeb vaeva vaid oma koha kindlustamisega. Kuid kellelegi meist ei ole ju loomupärane alalhoiuinstinkt võõras, saati siis parimatele meie seast.

Ma ei soovi mingil juhul rahvasaadikutele tuhka pähe raputada, kuid olen veendunud, et 80 protsenti küsitletutest käituksid täpselt samamoodi. Või naudiksid välisreise, vähemasti esimesi neist, kuni tüdimus sõidujoovastusest võitu saab.

Palju kõnekam ja olulisem on minu arvates asjaolu, et inimesed ei teagi lähemalt, mis õigupoolest riigikogus toimub. Oma valimisringkonna saadikute tegemistest omab teavet 12 protsenti, riigikogu komisjonide ja fraktsioonide töö kohta 7 protsenti ning riigikogu esimehe tegevuse kohta 18 protsenti vastanutest. Toomas Savile on kindlasti tuntust lisanud kas või avalik jalaoperatsioon.

Inimesed pole oma hinnangutes lähtunud niivõrd asja seespidisest tundmisest kui ühiskonnas suuremat vastukaja ja poleemikat tekitanud sündmustest või sõprade-tuttavate seltskonnas räägitust. Mõistagi ei kergita see riigikogu liikmete häbiväärselt madalat mainet, kuid jätab neile siiski võimaluse küsitlustulemuste usaldusväärsus kahtluse alla seada.

Järeldaksin eeltoodust pigem seda, et parlamendist tõesema pildi saamiseks tuleb selle tööd oluliselt rohkem jälgida. Kuid NB!: kaitseväe luubi alla võtmine pärast Kurkset näitas, et asi võib olla veel palju hullem, kui pealtnäha paistab.