Tagatisprogrammid avavad kapitalikraanid

Tööstuslikes turumajandustes on laenutagatiste programme kasutatud väikeettevõtete krediteerimise stimuleerimiseks (vt ka «Liikumine kaoses», ÄP 18.11.). Ida-Euroopas on tagatisskeeme rakendatud põllumajanduse ja maaelu finantseerimise hoogustamiseks.

Reeglina katavad need programmid osa laenajate kahjumist, mis tekib laenusaaja kohustuste täitmata jätmisel (nt laen on tagatud 10% ulatuses taluniku, 20% pankade ja 70% valitsuse antud tagatisega), toimides seega riske jagava mehhanismina. Programmid on loodud suurendamaks laenude pakkumist neile laenuvõtjatele, kel muidu poleks võimalik raha laenude piiratuse ja tagatisprobleemide tõttu saada. Seega on tagatisprogrammide esmane ülesanne avada ettevõtjale juurdepääs kapitalile.

Eestis on valitsus hõlbustanud juurdepääsu kapitalile soodustingimustel laenu andmisega. Sihtasutuste reformikava kohaselt nihkub nüüd põhirõhk laenutagatiste võimaldamisele.

Valitsuse jaoks on garantiiprogrammidel mitu eelist.

1) Väheneb riigieelarvest eraldatavate toetuste summa, kuna välja tuleb maksta ainult ebaõnnestunud projektidele antud garantiid. Laenuressurss tuleb pangasektorist.

2) Neid saab kergesti integreerida teiste (nt regionaalsete) toetusprogrammidega.

3) Programmid on paindlikud (neid saab rakendada peale laenude ka omakapitali investeeringutele jm).

Panga vastutustunde säilimiseks peab pank kandma osa riskist. Seega ei või anda laenudele 100 protsendilisi garantiisid. Erinevates maades varieerub garantii maht 50-- 85 protsendini laenukahjumist. Enne garantii andmist peab garantiiagentuur analüüsima laenuprojekti riski. Garantii saab anda ikka ainult elujõulistele projektidele.

Garantiiagentuuri maksejõulisuse tagamiseks peavad nõutavad garantiitasud katma eeldatavad garantiikahjumid, nii et üldjuhul on agentuur isemajandav.

Eriolukordade kaitseks peaks riik garantiiagentuurile andma vastugarantii, et maksevõime olulisel langusel agentuuri kapital taastatakse teatud ulatuses. Säilitamaks agentuuri vastutuse töötulemuste eest tuleb siingi rakendada printsiipi, et riik katab vaid osa agentuuri kahjumist. Laenusaaja tagatiste arvel tuleb rahuldada võimalikult suur osa tagamisvajadusest ja võtta garantii puudu-jäävale osale. Laenusaaja vastutus on esmane, ebaõnnestumisel realiseeritakse tema tagatisvara esimesena.

Kui riskid on jagatud ettevõtja, panga ja garantiiagentuuri vahel, peaks halbade garantiide osakaal jääma 5--7% vahele ja riigilt lisatoetust pole süsteemile tarvis. Tegutsemist alustavate ja väikefirmade huvide kaitseks on vaja täiendavaid meetmeid.