Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kirev ümbrus nõudmisel
Sügis on värviline, kuna maailm on väsinud klorofülli peale pumpamast ning avaldub meie tõeline pale - punased põsed ja kollane nahk.
Kuidas välja seda nägema saada, on järjest piinavam küsimus. Linn on nii suur, et loodus tuleb vastu alles pooletunnise autosõidu järel, tipptunnil ka siis veel mitte. Tööpäevade lõpul pole seal pimedas eriti midagi näha, lõunapausil ei jõua. Inimene otsib alternatiive, kus olla, ning leiab need, nagu ürgajast alates kombeks, koopast.
Tänu digitaalse televisiooni tõusule ei kao värvid tänavu lehtede langemisega, vaid jäävad meie elutubadesse kevadeni, kui on mõtet jälle õue loodust nautima minna. Iga korteri väikesest teleaknast voolab meieni ajalugu, muusika, uudised. Arvutiaknast sõbrad, suvisel reisil tehtud fotod ja päevameenutused blogidest. See, kes veedab arvuti taga paar-kolm tundi päevas, ei ole enam nohik, vaid tervisliku eluviisiga inimene, kuna nii vähe on tõeliselt tervistav tulemus vaimule, aga ka tagumikule, silmadele ja südamele.
Kristiine keskuses sülearvutitega klõbistavaid teismelisi vaadates tekkis minus veider sügiskaamos, nukrus ja iha looduse järele. Läksin koju ja toimetasin eelisjärjekorras Jaanus Järva loo sügisvärvidest.