Endlast ja Illimarist

Möödunud nädalavahetusel sain kaksipidi elamuse ja praegu seda veergu kirjutades olen tõsise dilemma ees.

Läinud laupäeval tähistas oma 95. sünnipäeva minu üks südamelähedasemaid teatreid Pärnu Endla. Minu kuumem armastus Endla vastu jääb kesk- ja ülikoolipäevile, kui teatrit juhtis Ingo Normet ja toonase Koidula teatri etendustele olid piletid kuude kaupa ette välja müüdud. Mäletan, kui teatrisse tuli punt noori andekaid tegijaid. Laine Mägi, Katrin Nielsen, Jaan Rekkor ja Margus Oopkaup. Istusin kolmandas reas lummatuna ja pärast etendust särises kõik sees. Laeng oli niivõrd võimas.

Nüüd, 20 aastat hiljem kogen aeg-ajalt seda teatrisärinat, kuid sellega on nagu õnneloosiga. Iial ei või teada.

Oma juubelil esietendas Endla Tuglase "Väikest Illimari". Ausalt öeldes suhtusin sellesse pisukese eelarvamusega. Ehk pärineb see suhe kooliajast, kus "Illimar" kuulus kohustusliku lugemise hulka.

Kahjuks oli mu eelarvamus õigustatud. Ilmselgelt pakub iga uus looming, sealhulgas Tiit Palu lavastatud "Väike Illimar" huvi teatrigurmaanidele. Kuid kui võtta tavakülastaja seisukohalt?

Vestlesin pärast etendust ühe väikeettevõtjaga, kes südamest hindas kogu teatrirahva tööd. Lavastaja julgust katsetada, näitlejaid, kes olid pähe tagunud pikad monoloogid, muusikat ning lavakujundust (viimane väärib tõesti sügavat kummardust). Kuid siis ta küsis, et miks peaks ta saalis istuma, kui mõtted etenduselt hoopis kaugemale kanduvad, sest ta ei haaku lavalolevaga.

Ilmselt pole mulgi kätte jõudnud veel see aeg, kus lavalt kostvate pikkade monoloogide saatel nostalgitsedes lapsepõlve tagasi vaatad. Kuigi "Väike Illimar" tuletas meelde, et mõnikord tuleks aeg maha võtta ja seda teha, et siis täie jõuga koos lapsega endas edasi minna.