Kaitsekulu pigem nõusse kui jõusse

Sõda Gruusias on pannud Venemaaga piirnevaid riike, sealhulgas Eestit, kriitiliselt hindama oma kaitsevõimet.

Lisaks kaitsetahtele endale on kaitsevõime oluline baas kahtlemata kaitsekulutuste suurus riigieelarvest.

Kas me peaks oma kaitsekulutusi suurendama, seadma need prioriteediks?

Või, teisisõnu, mitte nõudma kaitseministeeriumilt omapoolseid kärpeid järgmise aasta riigieelarve tasakaalu viimiseks?

Äripäeva toimetuse seisukoht on, et päris vabasid käsi kaitseministeeriumile anda ei saa, sest pole garantiid, kui efektiivsed tehtavad kulutused on.

Rahuaja demokraatliku riigi nagu Eesti kaitseministeerium peab alluma rahandusministeeriumile.

Avalikkusele ei jätnud head muljet n-ö jõuministrite Jaak Aaviksoo ja Jüri Pihli ultimatiivses toonis avaldused, et kui rahandusministeerium sunnib neid samuti eelarvekärbetele, tuleb vanglast välja lasta nii ja nii mitu vangi, vabastada ametist nii mitu kohtunikku, lahti lasta nii mitu politseinikku.

See on vulgaararitmeetika. Aga see oli ka enne Gruusia sõda.

Kuid endiselt on kaitsekulutuste jagunemine spetsiifiline valdkond, mis on osaliselt kaitstud riigisaladusega.

Me ei sea kahtluse alla niivõrd kaitsekulutusteks eraldatava raha hulka ja teatud määral salastatust, kui peame vajalikuks, et selle kasutamisel oleks siiski senisest suurem avalikkuse kontroll. Põhimõtteline kokkuhoiuvajadus käib kõigi valdkondade kohta.

On kostnud üleskutseid, et Eesti ise peab olema võimeline agressorit tagasi lööma 30-60 päeva.

Võib väita sedagi, et kui pole enam iseseisvat Eesti riiki, pole ka mitteeksisteeriva riigi eelarve kokkuhoiul mõtet.

Aaviksoo argument on, et NATOsse astudes võttis Eesti endale kohustuse eraldada kaitsekulutusteks kaks protsendi sisemajanduse koguproduktist ja praegu jääb see mõne protsendikümnendikuga ettenähtule alla.

Arvame, et need kaks protsenti ei saa olla püha lehm, mis tuleb tingimata eraldada ja ära kulutada.

On suur vahe, kas see raha läheb investeeringuteks mitte esimeses nooruses rauda või kaitseväe väljaõppesse, küberkaitsesse, ka diplomaatiasse ehk kas raha läheb jõusse või pigem nõusse. Ja nõu arendamine ei nõua tingimata kindlaid protsente.

Teatud määral on vaja ka jõudu, nagu näiteks aprillimässu mahasurumiseks, kui on hädavajalikud professionaalsed, treenitud ja hästi relvastatud löögirühmad, kes kiiresti reageerivad.

Aga summaarse tulejõu poolest ei suuda me ilmselt kunagi võistelda ühe suurriigiga ja peame lootma NATO-le.

Ent kui suudame anda mõnes küsimuses oma liitlastele kasulikku nõu, on vastastikune kasu suurim.

Autor: ÄP