Rahal pole rahvust, raha armastab vabadust

Tänasest Äripäevast selgub, et Eesti ettevõtjate lemmikriik, kuhu investeerida, on Leedu. Leedul on otseinvesteeringuid Eesti Panga kogutud statistika järgi märtsi lõpu seisuga u 250 miljoni euro jagu rohkem kui Lätil. Paradoksaalsel kombel kirjutasime alles reedel, et leedukate juhitavad ettevõtted jooksevad eestlastest tippjuhtidest-spetsialistidest tühjaks. Võtame kas või

ERGO kindlustuse, millest kultuuride kokkupõrge on viinud riburada kümneid võtmeisikuid, kahandanud ettevõtte turuosa ning toonud kaasa ebaterve sisekliima. ERGO ei ole esimene edukas ettevõte, mis pärast välismaiste omanike jõulist sekkumist ja maatriksjuhtimise sisseviimist töötajatest tühjaks jookseb. Reedel selgus ka, et samuti leeduka juhitud Tele2 Eesti jäi lühikese aja jooksul ilma juba neljandast tippjuhist. Sellegi ettevõtte juhtimises löövad kaasa maatriksid.

Kultuuriline sobimatus? Äripäeva arvates näitab see, et eestlasele sobib Leedu äri ajamiseks küll, kuid leedukat oma ülemusena ta näha ei taha. Miks? Kas oleme leedukatega suheldes vanema, arenenuma venna positsioonil? Et võtame Leedut kui arengumaad, kus võib aastatetaguseid Eesti kogemusi ära kasutades veel praegugi edukalt äri ajada, ning keeldume ühtlasi uskumast, et mõni sealne tippjuht võiks meile midagi kasulikku õpetada, veel vähem näpunäiteid jagada? Või on küsimus tõesti kultuurilistes ja rahvuslikes eripärades, et meeskonnamängijad ja katoliikliku taustaga leedukad ei sobi kokku põhjamaiselt individualistlike ja pigem ateistlike eestlastega.

Samas on varnast võtta ka teistsugune näide - eestlased on laiali jooksnud ka sarnase kultuuritaustaga rootslastele kuuluvate suurpankade siinsetest maatriksjuhitavatest üksustest. Seega ehk polegi süü leedukais, vaid maatriksjuhtimises?

Kuid naaskem teemasse. Miks Eesti kapital armastab Leetu kasvama rännata? Peamine põhjus on kindlasti igavus. Eesti ettevõtjail on Eestis igav - me ettevõtluskeskkond on jõudnud täiskasvanuikka, igal tegevusalal on pea viimnegi nišš juba hõivatud, äriliidrid ja -paariadki juba välja kujunenud. Ettevõtjad naudivad teenitud kasumist tulenevaid hüvesid, palgalised juhid aga hoiavad konservatiivset joont. On ju igav? Ja õige koht igavuse peletamiseks ongi Leedu - on ju mitu korda räägitud, et Leedu on arengus meist maas, et Leedus saab/võib veel äri loomingulisemalt ja äkilisemalt ajada. Pealegi on Leedu ju sisuliselt siinsamas, teiselpool Lätit. Stopp! Aga miks me raha siis Lätist põnevust ei otsi? Vastus lihtne - Lätis on praegu juba liiga põnev. Meenutagem kas või viimaseid teated - riik ja ametnikud kiusavad Eesti ettevõtteid, oligarhid võtsid võimu… Kui veel 2009. aasta lõpul oli Eesti otseinvesteeringute sihtriik nr 1 Läti, taipas eelmisel aastal Eesti raha, et seal võivad asjad hapuks minna, ning valis uue sihi.

Üks trööbatumaid klišeesid kõlab, et rahal pole rahvust. Võib-olla tõesti. Kuid kindel on, et raha ei tee kasvuotsuseid rahvuslikult pinnalt lähtudes. Rahal pole vahet, mis on riigi nimi või mis keelt kõnelevad kliendid riigis, kus ta kasvama on pandud. Kui pinnas on viljakas ning riiklikud regulatsioonid väänkasvudena takistama ei tule, lööb raha vohama. Mida vähem on majandus seaduste-määrustega reguleeritud, seda suurem on raha paljunemisvõime. Raha armastab vabadust.

Autor: ÄP