Restoranitest: Tartu kirjandusklassika on saanud täiendust

Tš?ehhov on üle võtnud lühikeseks jäänud elueaga Aasia-teemalise söögikoha Kung-Fu ruumid Ülikooli tänaval, legendaarse Illegaardi vahetus naabruses. Tõenäoselt just neilt pärineb hulganisti plastbambust, mis nüüd koos Vene samovari, arst-kirjaniku fotode, ehtsate jõulutähtede ja draakonipuudega ruume dekoreerivad. Kultuurilist poolt toetab raamaturiiul, täis vene klassikat: Tolstoi, Gont?šarov, Dostojevski ja muidugi T?šehhov. Ülikoolilinnale kohaselt kõik originaalkeeles. Üldmulje on hubane ja võib – muidugi teatud mööndustega – isegi sobida taaslooma Tš?ehhovi-aegse söögikoha atmosfääri.

Esindatud on nii lihtsamad külatoidud, nagu soolapekk, suured Vene supid kui ka nooblid tsaarilauaroad ja restoranikuulsused, nagu Olivier’ salat, žuljen-julienne’id, beuf a la tartar, Požarski kotlet. Ja muidugi pelmeenid ja pliinid. Toite pole ülearu paju, nii et otsustamine on tehtud lihtsaks. Samas ei saa kurta, et valik väike oleks. Kes täismõõdus pearooga süüa ei jõua, saab teha valiku soojade suupistete või pelmeenide hulgast. Omamoodi klassikaks võib pidada ka lastemenüüd, kus olemas nii viinerid, friikartulid, makaronid kui ka ketšup.

Pliinid olid tõelised uhked: kohevaks kergitatud ja krõbedaks praetud, lisandiks hakitud sibul, hapukoor ja punane kalamari. Ainult lisandeid oli nii napilt, et isegi kokkuhoidliku doseerimisega jätkus neid vaid pooleteisele pliinile, ülejäänud poolteist jäi seetõttu söömata – au naturel pliinide jaoks polnud mul kõht piisavalt tühi.

Rohkem kui lisandi nappus tegi tuska aga tunne, et olen taas kurena rebasel külas: teate ju küll seda muinasjuttu, kui kaks kanget teineteist võõrustades tegid kõik selle nimel, et külalisel kõht tühjaks jääks. Kalamari, sibul ja hapukoor toodi lauale tillukestes kausikestes, kuid ilma lusikata – proovi kahvli ja teravaotsalise steiginoaga kalamarjaterakesi ja hapukoort kätte saada! Kuidas ma nad lõpuks kätte sain (ettekandja oli paraku tagaruumidesse tõmbunud), on parem mitte lähemalt kirjeldada. Lühidalt – olin rõõmus, et restoranis parajasti ühtegi teist külastajat ei olnud.

Juba kord kirjandusele häälestunud, valisin dessertidest roa nimega “Kirsiaed”, mida menüü tutvustab kui plombiirijäätist põletatud kirssidega. Ühelt poolt tahtsin teada, missugune roog on saanud au osaliseks kanda T?šehhovi kuulsaima teose nime, teiselt poolt huvitas mind ka see, mismoodi kirsse põletatakse. Põletamine, nagu selgus, oli puhtkirjanduslik liialdus – tegemist oli lihtsalt sooja kirsikeedisega, mis kolme poe-jäätisepalli täiendas. Ja muidugi ei jaganud see moosiga jäätis mingil moel “Kirsiaia” aegadeülest kurblüürilist meeleolu.

Pearoad on T?šehhovis võimsad, konkurentsitult on liidrirollis sealiha – kuuest roast kolm. Ainus sooja suveilmaga enam-vähem sobiv praad on koha koos värske salati, tartar-kastme ja praetud kartulitega. Ainult juunikuu keskel ei tahaks taldrikult “värske” nime alla küll enam jääsalatit leida, ammugi veel 15eurose prae lisandina. Nagu pliinide puhul, kõneles ka see kalkulatsioonist ja kokkuhoiust, mis loomulikult on vajalik igas äriettevõttes, kuid võiks külalislahkuse äris veidi enam varjatud kujul olla esindatud.