Kodutöökoht: maksab tulemus, mitte protsess

Minu jaoks sai kodutöökoht reaalsuseks pool aastat tagasi. Kui ükspäev ei pidanudki enam hommikul tööle minema, siis tundus samasuguse perspektiivi jätkumine isegi veidi hirmuäratav. Ees seisis ikkagi elustiili kardinaalne muutus. Ehkki kõhklusi mul polnud, kas apelleerida uuele töökorraldusele või mitte, väiksed kahtlused jäid. Kodutöökoht tundus, nagu inglased ütlevad, liiga ilus, et olla tõsi.

Nüüd, pool aastat hiljem, tundub mulle, et kodutöökoha projekt on Äripäeva näitel käivitunud igati edukalt. Kodutöötajate ringi planeeritakse praeguselt keskeltläbi kümnelt inimeselt veelgi laiendada. Märksõnad võiksid olla ratsionaalsus ja efektiivsus, iseseisvus pluss enesekontroll.

Ma julgeksin kodutöökoha fenomeni võrrelda ettevõtte investeeringute tulumaksust vabastamisega, mis oli samuti radikaalne samm. Ehkki esialgu kadus 2000. aasta eelarvest üsna suur hulk raha, suurenesid aastaga investeeringud põhivarasse mitu korda. Ja juba järgmiselt aastalt on oodata, et ettevõtte tulumaksu laekub taas sama palju või isegi rohkem kui enne selle ?kaotamist?. Kuid vahepealsel ajal on suurenenud investeeringud ettevõtlusse.

Kodutöökoha puhul kadusid töötajad esialgu silmapiirilt, võis tekkida kahtlus, mida nad üleüldse teevad, kus nad on. Ent töötulemused seetõttu ei kannatanud, auku ei tekkinud. Et vabadused märgatavalt suurenesid, aga kohustused ei vähenenud, siis saavutati seesama mis enne, aga tunduvalt väiksema administreerimisega. Tulumaksu kaotamisega tervenes Eesti ettevõtluskeskkond, tööaja ja -koha raamide kaotamisega uuenes töökeskkond.

Aktiva poolele võib kanda selgesti mõõdetava aja kokkuhoiu. Minu puhul jäi ära Keilast tööle ja tagasi sõitmine, kokku asjatu tund aega ja ainuüksi bensiini ca 35 krooni eest. Dokumenteeritud on kodutöötajate sidekulude vähenemine poole võrra ? helistamise asemel e-kirjavahetus. Kodune interneti püsiühendus on fikseeritud kulu, mida töötaja jagab osaliselt tööandjaga. Samas helistamine töötelefonilt võis paisutada arve kuitahes suureks.

Kodutöötajal on üldjuhul ka isiklik mobiiltelefon, kuid kui raha on taga, siis võimaluse korral vormistad oma kõne kirjalikus vormis. Saabki lühem ja konkreetsem, adressaadil on võimalus enda jaoks sobival ajal vastata.

Tööandja poolne investeering on sülearvuti, et säiliks võimalus päeval-paaril nädalas tulla toimetusse. Või kui peaksid tekkima ühildumise ja juurdepääsu probleemid. Sülearvuti on investeering, mis projekti tasuvusaega kindlasti pikendab. Kuid samas ei ole töökohal enam statsionaarset arvutit. Töölaudugi ei jää järele sama palju kui kodutöötajaid, vaid tunduvalt vähem. Kodutöötajad hakkavad toimetuses töölaudu omavahel jagama. Tekib võimalus ruumi kokkuhoiuks, uute töötajate lisandumisel pole tarvis füüsiliselt laieneda. Ruumide üür aga maksab.

Kodutöökoht kahtlemata motiveerib. Et sellest mitte ilma jääda ? ka selline võimalus on olemas ?, siis lõdvaks ei saa ennast lasta. Sülearvutiga supelranda minek on küll ilus, aga sellegipoolest üksnes moodne müüt.

Kuid on ka neid töötajaid, kes kodus töötada ei taha. Peapõhjus on võimaluste puudumine: pole töökohta, piisavalt vaikust, rahu, pole võimalik keskenduda. Äärmiselt oluline on kvaliteetne side. Mõnes väiksemas kohas jääbki kodutöökoht side kvaliteedi taha pidama. Ka see on Äripäeva kogemus. Piirangu seavad mahukad programmid-andmebaasid, mida ei saa koju kaasa võtta.

Nende faktorite kõrval, mida võib lugeda objektiivseteks, on ka subjektiivseid vastuargumente. Paratamatult tekib psühholoogiline eraldatus kolleegidest. Kes on harjunud aktiivselt suhtlema, on sellest võimalusest ühekorraga ilma. Kartus, et sind ?ära unustatakse?, võib mõne inimese puhul tekkida. Ei saa osa kuulujuttude tasemel infost, ei tea sageli, et mõni töötaja on jäädavalt töölt lahkunud.

Töö on siiamaani tähendanud valdavalt tööprotsessi ? tunnipalk on niisuguse mõtteviisi ehadaim näide. Ent nüüd oodatakse sinult üksnes kellaajalist lõpptoodangut, huvitumata, mis moel on see saavutatud. Esialgu peab kodutöötaja ise suutma kohastuda uute nõudmiste ja tingimustega, kasvatama iseloomu. Võib-olla tulevikus tekivad ka sellelaadsed nõustajad.

Korra nädalas, kui ma toimetuses käin, kohtan alati mõnda uut nägu. Kuid ka nende jaoks on minu nägu uus. C?est la vie.