Ravi omal riisikol

Magdaleena haigla peaarst Peeter Mardna, kelle allkirja infoleht kannab, on meedia huvist tema asutuse vastu häiritud ning ei soostu küsimust põhjalikult arutama. Tema sõnul on kirjalikku dokumenti vaja selleks, et kaitsta nii arste kui patsiente võimalike lahkarvamuste eest. Milles need täpselt seisnevad ja kuidas see paber kaitseb haiget, jääb selgusetuks.

Mardna väidab, et paberile allakirjutamine on vabatahtlik ning eeldab, et inimesele on tema raviprotseduuri eelnevalt põhjalikult selgitatud. ?Paber pannakse haiglasse saabuja haigusloo vahele ning ta võib selle allkirjastada talle sobival ajal, enne nõusoleku saamist temaga midagi ei tehta,? ütleb Mardna.

Teabelehel sisalduv: ?kui olete valinud meie asutuse, siis eeldame, et peate meie arstide ja õdede oskusi ning haigla varustust piisavaks, et teostada Teie haiguse diagnostikat ja ravi,? ei jäta aga vastuvõtutoas paberi pihku saanud patsiendile muljet, nagu tal oleks mingi valikuvõimalus. Nii kirjutabki enamik paberile alla ja loodab, et tal ei ole seda hiljem põhjust kahetseda.

Eesti Patsientide Esindusühingu (EPE) tegevdirektori Eva Tiituse hinnangul on tegemist väga küünilise ja üleoleva suhtumisega patsientidesse ? oma tööga seotud vastutuse lükkamisega patsientidele. ?Selgusetuks jääb, mis on sellise dokumendi nimetus ja mida soovib raviasutuse juhataja selle paberiga saavutada,? nendib Tiitus pärast dokumendiga tutvumist.

Positiivsena toob EPE välja, et on arvestatud võimalusega, et patsient ei soovi oma andmete esitamist palatikaaslaste juuresolekul ning küsitud usaldusisiku nime, keda vajadusel informeerida.

Samas võib kirjast välja lugeda, et kui patsient tahab ravi katkestada, siis võtku vastutus tagajärgede eest endale, märgib Tiitus. Ravist keeldumise või selle katkestamise korral on Tiituse sõnutsi üsna tihti mängus hoopis teised nüansid ? olmelised või suhtlusprobleemid haiglas või on patsiendil midagi pakilist tööl teha.

EPE hinnangul on paberi lõpuossa on pandud kokku kolm väga erinevat asja: haigla sisekord, patsientide õigused ning nõusolek raviks, millest kaks esimest patsiendi allkirja üldse ei vajaks. Allkirja ei saa võtta enne raviprotseduuri, sest ei saa nõuda, et patsiendil ei tohi olla pretensioone osutamata teenuse suhtes.

Peeter Mardna, kes dokumendi teksti koostas, väitis, et allkirjale lisatud kuupäev viitab sellele, et haigel ei ole pretensioone selle kuupäevani. Kuidas patsient peaks selle järelduseni jõudma, jääb segaseks.

Ka ei saa EPE väitel küsida nõusolekut mitmeks operatsiooniks, protseduuriks ja uuringuks korraga. Allkirja küsitakse konkreetse raviprotseduuri jaoks või koostatud raviplaanile, kus kõik nüansid on patsiendiga läbi arutatud. ?Kui annan nõusoleku ?operatsioonide? jaoks, siis võidaks mul eemaldada ükskõik milline organ, kuigi läksin haiglasse pimesoole kaebustega,? toob Eva Tiitus näiteks.

?Kirjatüki viimane osa on arstkonna katse patsiente mitte kaebama sundida, sest on lihtne oskamatut ravitsemist tüsistuste kaela ajada ning väita patsiendile, et ise kirjutasid ju alla, et tüsistuste pärast ei kaeba,? nendib Tiitus. Selline allkiri ei vabasta ühtegi arsti vastutusest ravivigade puhul, on EPE veendunud.

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja asetäitja Ivi Normet on üllatunud. Tema sõnul ei ole seadusest tulenevalt raviasutusel mingit kohustust patsiendiga kokkuleppeid sõlmida ning tema pole varem sellise juhtumiga kokku puutunud. Seevastu Peeter Mardna ütleb, et tema teada on sellised paberid käibel ka teistes haiglates.

Normet märkis, et mõistab raviasutuse püüdlusi seadusandlikult puudulikult reguleeritud valdkonnas enda ja patsiendi suhteid fikseerida. ?Dokumendi vorm on taunitav, sest pole aru saada, mille kohta allkiri võetakse,? ütleb Normet.