Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Statistika on kõikvõimas
Märt BelkinFoto: Andres Haabu
Statistika ja uuringutulemused on head vahendid oma väidete tõestamiseks, kuid neisse tasub alati kriitiliselt suhtuda, kirjutab ajakirjanik Märt Belkin.
On levinud võte esitada debatis väiteid, mida kinnitavad sõltumatud uuringud, statistilised ja arvutuslikud näitajad või muljetavaldavad kasvuprotsendid.
Võtame näiteks suhtarvud. Võin avaldada, et praegusel hetkel on haiguse tõttu koju jäänud 16,7% Äripäeva uudistetoimetuse ajakirjanikest. Kõlab, nagu oleks meid tabanud mingi epideemia. Tegelikult on meie üksuses lihtsalt kuus ajakirjanikku, kellest üks jäi koju. Kui üks inimene oleks haigestunud näiteks meie börsitoimetuses, oleks võinud öelda, et haigus niitis maha isegi kolmandiku.
Ka eri suurusega asjade võrdlemisel võivad protsendid jätta vale mulje. Näiteks Eesti SKP kasvas mullu kolmandas kvartalis aastaga 4,2%, Saksamaa näitaja aga 2,3%. Tundub justkui, nagu läheks meil sakslastest märksa paremini (ja eks see suhteliselt nii ju olegi), ent siiski tuleb meeles hoida, et arvudes vaadatuna kasvas Saksa näitaja enam-vähem ühe Eesti aastase SKP jagu.
Või võtame asja korraks vastupidi. Iga kord enne riigieelarve kokkupanemist saab palju kõlapinda paari miljoni suurune katuseraha, mida kõik riigikogu fraktsioonid enda äranägemise järgi laiali pudistada saavad. Selle üle, kuhu katuseraha läheb, kas see ikka on õige süsteem või äkki on hoopis tegu korruptsiooniga, arutatakse ühiskonnas hoogsalt – tihti saab see rohkemgi kõlapinda kui ülejäänud seadus kokku. Tänavuse riigieelarve kogumaht on aga üle 10 miljardi, katuseraha ei anna sellest protsendipoegagi.
Millest algab tõsiseltvõetavus?
Ja lõpuks – mis uuring üldse on üks päris uuring ja mis statistika päris statistika? Majandusmeedias lööb alati laineid see, kui tööstusindeks Dow jõuab üle mingi maagilise piiri, näiteks hiljuti üle 25 000 punkti. Samas ei näita Dow pea mitte midagi sisulist. Kui veidi lihtsustada, siis käib selle indeksi arvutamine nii, et liidetakse kokku 30 aktsia hinnad ning saadud tulemus ongi indeksi väärtus (tegelikult korrigeeritakse seda ka aktsiate hulgaga). Seda on lihtne arvutada ning üldise majanduse suuna (praegu üles) annab see kätte, aga mitte ka palju enamat.
Niisiis tuleb alati olla tähelepanelik, otsida üles tegelik kontekst ning mõtestada lahti uuringu valim. Kui need jäävad selgusetuks, ei pruugi ka näitajatel ja nende põhjal tehtud järeldustest suurt kasu olla.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.