Ehh, mis siin mõtelda, hüpata on vaja!

Ehk teate naljalugu ahvist ja mehest, kes üksteise järel puuri lakke riputatud banaani järele kargama pannakse. Ahv taipab peagi, et kargamisest mõistlikum on käeulatuses oleva kepi abil banaan alla lükata ja nõnda võiduka lõpuni jõuda. Mehe mõistus selleni ei küündi ja kui katsetajad teda mõtlema ärgitavad, vastab ta pealkirjas toodud ütlusega.

No ja mis siis? Ei muud, kui et meenutab kangesti praegust Eesti elu ja esmajoones poliitilise juhtkonna toimimist.

Kui asutus (ükskõik kas firma või valitsusasutus) töötab tulekahju sündroomi põhimõttel, tegeldakse pidevalt ?tulekahjude kustutamisega? ? alatasa tekib kuskil ootamatu olukord, tähtajad tulevad eikuskilt vastu, pidevalt pöördutakse ?paanikaosakonna? poole jm. Väikefirmade töötajad teavad hästi, millest jutt ? olukord on iseloomulik just äri algusperioodidele, mil veel pole täit selgust tegevuskeskkonna ja partnerite üle.

Teatud arengutaseme saavutamisel pole aga enam sünnis uhkustada selle üle, kes järjest rohkem ületunde suutis teha või kes suurema töökuhja alla mattunud on. Arenenud organisatsioone iseloomustab eelkõige ennustatavus ja kontroll ? inimesed teavad pikema aja peale ette, millega peab tegelema, ja ettenägematusi ilmneb üha vähem. Tulekahjude asemel saadakse keskenduda pikaajalistele eesmärkidele.

Rahvusvahelised omanikud ja oskusteave toovad rahunemise paljudesse Eesti ettevõtetesse. Viimase aja poliitikute tegusid ja tegematajätmisi vaadates tundub aga, et Eesti tõepoolest õigustab oma kohta ingliskeelses riikide järjestuses Eritrea ja Etioopia vahel asudes. Nt liiklusseadus ? sõltumata sellest, kes on milles täpselt süüdi, on absurdne olukord, kus alles seaduse jõustumise eelõhtul leitakse, et midagi oleks justkui korrast ära.

Riigiaparaat erineb erasektorist selle poolest, et kui erasektor tahab teha häid otsuseid, siis riigiaparaat peab olulisemaks pidama halbade otsuste ärahoidmist ja nii kogu süsteemi võimaliku ebaõnnestumist. Viimasel ajal on aga tehtud halbu otsuseid või küsitavaid tehinguid.

Keegi ei meenuta enam halva sõnaga Eesti Telekomi erastamist, kuid raudtee- ja energiaettevõtete erastamistehingute ümber on küsitavusi rohkem kui küll.

Loomulikult tuleb välja selgitada ja karistada neid, kes on andnud katteta lubadusi või toiminud ebakorrektselt, kuid avaliku teenistuse eetikakoodeks kehtestab: ?Ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse.?

Kui rahvale või ajakirjandusele tundub, et midagi on viltu, tuleb seda vaadelda probleemina sõltumata ametnike ja valitsuse suvast. Valitsus on aga mitmete teemade puhul kommentaaridest hoidunud, viidates ärikokkulepetele.

Hüplik suhtumine ja dialoogi asendumine propagandaga pole omased vaid koalitsioonile. Postimehes (02.02.) kirjeldab Urmas Laht, mida saab Eesti teha hullu lehma tõvest hoidumiseks. Tore, aga poleks olnud suur lisatöö lisada viited ka sellele, mida tegelikult ka juba tehtud on (impordipiirangud), selmet jätta muljet, et valitsus on probleemist mööda vaadanud.

Arenenud riikides ei tegele valitsus ja opositsioon niivõrd üksteise tõrvamisega, kui pigem ühistele probleemidele lahenduste otsimisega, mis ka opositsioonil enda mainet tõsta võimaldab. Eestile meeldib enda edus peesitada ja valgust teistelegi riikidele jagada. Edu on aga kiire kaduma, kui me ei mõista pikaajalisi eesmärke, ei suuda välja rabelda tulekahjusündroomist ega omandada töökultuuri.