Must kütuseäri Eestis

Viimastel nädalatel on uue jõuga lahvatanud diskussioon selle üle, millisest kvaliteediklassist peaksid olema Eestis müüdavad autokütused. On tõeliselt kurblooline, et Äripäeva meelest ei peaks järgmise aasta algusest Eestis veel kehtestama kütusestandardeid, mis garanteeriksid tänapäevase ja kvaliteetse kütuse müügiloleku.

Milles on siis asi? Kas meil on nii vanad autod, et kvaliteetset kütust pole vaja? Kas me tahame iga hinna eest säilitada kütust, mille odavus on pahatihti näiline? Või on lihtsalt taas kord tegu ühe näitega sellest, et Eesti püüab olla usklikum kui paavst, kehtestades autokütustele karmimad nõuded kui Euroopas või Ühendriikides? Just selliseid, kahjuks küll absoluutselt eksitavaid ja asjatundmatuid argumente on viimasel ajal kasutatud kütuseteemalistes aruteludes.

Esmalt teeks vigade paranduse seni avaldatud infole. Äripäev väitis oma 4. aprilli juhtkirjas, et ?ka USAs on regular-bensiin oktaanarvuga 87 ja premium vaid 92? (vt.Kohustuslik eurokütus toidab musta turgu). Tegelikkuses on USA standardid sageli nõudlikumad kui Euroopas. Küll aga on meil ja USAs absoluutselt erinevad kütuse oktaanarvu esitamise meetodid.

Eestis ja Euroopas tähistatakse kütuseid RONiga ehk siis uurimismeetodil saadud oktaanarvuga. USAs tähistatakse kütuseid oktaanindeksiga (Octane Index), mis saadakse MONi ja RONi liitmisel ja kahega jagamisel. Seega pole need numbrid omavahel kuidagi võrreldavad ja Äripäev on kahjuks lugejaid eksitanud ning valede lähteandmete tõttu ka valede järeldusteni jõudnud. Näiteks meile tuntud oktaanarv 95 tähendab seda, et selle kütuse RON on minimaalselt 95 ja MON minimaalselt 85.

Äripäeva üks põhiväide, et kohustuslik eurokütus toidab musta turgu, on minu hinnangul olemuslikult vale. Kütuseturgu ei saa võrrelda salaviinaturuga, illegaalne kütus pole võrreldav kohapeal ebaseaduslikult toodetava viina ega puskariga ega kuidagi ?hõlma alt? müüdavate kahtlase päritoluga pudelitega.

Illegaalne kütuseturg Eestis on pigem seotud kütuse hulgimüügiga, mitte jaemüüja tasandiga. Ühe tankla pidajast jaemüüjad ilmselt ei teagi, et osalevad illegaalses kütuseäris, kuna usaldavad hulgimüüjat ja temalt koos kaubaga saadud dokumentatsiooni ? vastavussertifikaati. ?Must? kütus tekib enamasti kohaliku ?tootmise? käigus, kus kütus segatakse eri komponentidest kokku, näiteks tõstes madalama oktaanarvuga bensiini oktaanarvu. Selliselt segatud kütus võib ajutiselt saada 95 bensiini omadused ja ka vastavussertifikaadi. Ebaprofessionaalselt komponeeritud kütus aga muutub aja jooksul ja tekkivate keemiliste protsesside tõttu on raske öelda, mis ta mõne aja pärast on.

95 EURO ega 98 EURO standarditele vastavat kütust ei ole selliselt võimalik kokku segada, kuna nende puhul on nõutav oluliselt madalam väävli ja benseenisisaldus, erinevad on ka muud näitajad. Nende näitajate õigeks ajamine ei ole ?kodukeemikutel? võimalik, tegemist on keeruliste ja kulukate protsessidega rafineerimiste-hases.

Raskendatud oleks ka teine pettuse viis, mida ilmselt kasutatakse. Võetakse vastavussertifikaat väikesele kogusele seaduslikult riiki toodud kvaliteetsele kütusele ning sama dokumendiga müüakse märgatavalt suuremaid koguseid tundmatu kvaliteediga vedelikku.

Seega võtaks EURO-standardite kehtestamine ära musta turu põhilise teenimisvõimaluse ? müüa madalamakvaliteetset odavat kütust kallima pähe. Nii väheneks aktsiisipettuste võimalikkus. Sama on ka diislikütusega. EURO-nõuetele vastava diislikütuse standardi kohustuslikuks muutumise korral ei saaks bensiinijaamades enam müüa oluliselt madalama aktsiisimääraga kergkütteõli.

Kokkuvõtteks võiks veel keskkonnanõuete ja riigi rahakoti juurest tagasi tulla tarbija rahakoti juurde. 95 ja 95 EURO hinnavahe on praegu umbes 60 senti. Kui inimene sõidab kuus näiteks 1000 km ja kasutab selleks näiteks 100 l kütust, on kulutuse vahe kuus 60 krooni. Arvestades fakti, et kvaliteetsema kütusega läbib auto rohkem kilomeetreid, pole sääst niigi suur. Aastas saab seega küll kokku hoida 500?600 krooni, kuid mootoriremondikulud võivad ulatuda kümnetesse tuhandetesse kroonidesse. Ja mootoriremont on sellise ebamäärase kontrollimata kvaliteediga kohaliku segu kasutamise tulemusena tihti vajalik.

Peale selle kahjustab uuemate, peale 1998. aastat toodetud autode mootorit ka hetkel kehtiva seaduse nõuetele vastava bensiini 95 kasutamine, sest tehasenõuded näevad neile autodele ette juba kvaliteetsemat kütust. Ja kui lisada siia veel riigil saamata jäänud aktsiisimaks ning meie rikutud elukeskkond, tundub väide eurokütuste kahjulikkusest tõesti absurdne.

Autor: Hede Kerstin Luik