Detektiiv elab ära ka mediatsioonist

Kuigi kell näitab juba kuut õhtul, heliseb detektiivibüroos nõudlikult telefon. Eensoo haarab toru: «Hallo, siin Pinker Albert!»

Ikka ja jälle on ta sunnitud võimalikele klientidele pikalt seletama, miks firma ei saa seda ja toda tellimust täita, olgu pakutav vaevatasu kui suur tahes. Ning vaatamata sellele, et firmal nimeks detektiivibüroo.

Põhjus on ühene ja selge: hetkel pole eradetektiivindus Eestis seadustatud. See tähendab, et eraelu on meil puutumatu. Samas kui mitmetes riikides on pea 90 protsenti detektiivitööst seotud abielu? ja partnerlussuhete väljaselgitamisega ? detektiivi kogutud andmeid kasutatakse seal kui kohtulikke tõendeid abielu lahutades. Kaotaja pool pühkigu suu aga ühiselt soetatud varast puhtaks.

See ei tähenda, et Eestis sellega ei tegeletaks. Ikka leidub neid, kes seadustele läbi sõrmede vaatavad, kui tegevus vaid tulu tõotab. Kuid Pinker Albert Detektiivibüroos seadustega vastuollu minna ei kavatseta, sest tööd ? sellist mida tavakodanik alati detektiivindusega seostada ei mõistagi ? jagub niigi.

Pea 15 aastat tagasi oli nimi Pinker Albert Eesti äriilmas kuum nimi: metalluksed ning seifid Pinker Albertist! kõlas reklaam. Lisaks valveteenus, õigusabi ? mida kõike. Esimesena Eestis sai firma 1991. aastal ajutise tegevuslitsentsi eradetektiivinduses.

Taasiseseisvunud Eesti oli hakkajatele inimestele tõesti soodne kasvulava ning hästi läks ka Pinker Alberti omanikel, kellest enamus olid juuraharidusega: firma kasvas ja laienes ning 1994. aastal moodustati ümberkorralduste tulemusel Pinker Alberti kaubamärgi alla iseseisvad aktsiaseltsid Pinker Albert Detektiivibüroo, Pinker Albert Õigusbüroo, Pinker Albert Valvebüroo.

Tookord töötas Pinker Alberti kaubamärgi all kokku 30?40 inimest. «Rubla ajal oli meil raha kõvasti, kahju, et siis polnud mõistust ja oskust seda õieti teenima panna,» meenutab Eensoo.

Selle asemel otsustati investeerida. Ning kuhu mujale kui tootmisse: raha maeti autotöökodade ehitusse, mujalegi. «Majandusinimesi meil polnud, juuraharidusega aga tootmist ei arenda. Investeerisime valesse kohta ning nii me põhja läksimegi,» arutleb ta.

Kunagise mitukümmend inimest kaasanud firma asemel peitub praegu Pinker Alberti nime taga kaks töötajat. «Väike koosseis teeb paindlikuks,» põhjendab Eensoo. «Pealegi puutun kokku infoga, mida sageli parema meelega teiste kätte ei usalda.»

Muutunud on mõneti ka büroo pakutavate tegevuste loetelu: kui firma Pinker Alberti detektiivibüroo rajas, oli enamus tellimusi seotud kelmuste, kindlustuspettuste, abikaasa truudusetuse tõestamistega.

Praegu teeb büroo taustauuringud firmade ja eeldatavate koostööpartnerite, aga ka töötajate kohta; ostab ja müüb infot; pakub õigusabi. Suure osa igapäevatööst moodustab veel inkassoteenus, mille alla käib ka võlanõuete ost?müük ning konsultatsioonid ning nõustamine võlanõuetega seonduvates küsimustes.

«Meie pakutav inkassoteenus erineb selle tavapärasest tähendusest,» ennetab Eensoo vihjeid allilmale. «Me pole mitte võla sissenõudjad, pigem võlausaldaja ning võlgniku lepitajad: meie ülesanne on kahe osapoole vahel kokkulepe leida, mitte kiirustada neid kohtuteed käima. See on pigem kui sotsiaaltöö ? vaatan võimalused läbi, pakun lahendusi.»

Turumajandusega riikides tuntakse säärast kohtusüsteemi välistavat vaidluste lahendamise meetodit mediatsiooni nime all.

«See on töövaldkond, mis mind ennast suuresti huvitab. Olen paremate tulemuste nimel läbinud mitmed psühholoogiakursused: konfliktsituatsioonide lahendamine ja mitmed veel. Loodan, et vaidlevad osapooled hakkavad mediaatoreid üha rohkem usaldama,» seletab ta.

Seda, et lepitustööst puudust pole, näitavad kasvõi Eensoo pikad tööpäevad. Kuid klienti tänavalt büroo ise otsima ei pea.

«Meid seovad lepingulised koostöösuhted mitme suure firmaga. Kuid ega ma klienti uksest välja lükka: kui oskan, nõustan ise, kui pole võimalik, on mul tuttavaid juriste küll, keda oskan soovitada.»

Tänavu jaanuaris võttis riigikogu menetlusest tagasi eradetektiivinduse seaduse eelnõu, mis oli läbinud juba ühe lugemise. Vaatamata sellele loodab Eensoo eradetektiivindusega selle klassikalises mõttes ükskord veel Eestiski kokku puutuda.

Aastal 1997 kirjutab ajakiri Luup, et juba kaks aastat varem, peale lindiskandaali, kinnitasid paljud ametnikud, et riik vajab eradetektiivinduse seadust. Samuti arvasid siis ka riigiprokurör Indrek Meelak, justiitsminister Paul Varul ja siseminister Robert Lepikson. Luubi andmetel oli seadusest valmis vaid eelnõu, mis takerdus justiitsministeeriumi kooskõlastuse taha. Valitsuse tööplaani kohaselt pidi eelnõu jõudma Toompeale veel samal aastal.

Seitse aastat hiljem on olukord sama. Jaanuaris võttis riigikogu menetlusest tagasi eradetektiivinduse seaduse eelnõu, mis oli läbinud juba ühe lugemise. Vastupidiselt siseministeeriumi pressiesiesindaja väitele, et teenuse järgi nõudlus puudub, räägib Margus Eensoo, et arvatavasti klientide puudust ei oleks, eelkõige Tallinnas.

Vaadates eelnevale pole lähiaatatel ilmselt veel loota, et valitsus eradetektiivi teenused seadustaks. Järelikult pole mõtet rääkida ka kodumaistest Monkidest ja Hercule Poirodest.

Autor: Kaarel Aluoja