Astume sama kollapsi poole

Tundub, et me jätkame sealt, kus pooleli jäi - pangad annavad taas üha rohkem laenu riskantsete laenude ja erinevate pakitud väärtpaberite ostmiseks. See tähendab, et kollapsi toonud võimendus raiub finantssüsteemis taas isukalt teed.

Näib, et vanad eestlased olid niisama hästi geniaalsed filosoofid, visionäärid kui majandusteadlased - nemad teadsid juba ammu enne Lehmani Brothersi hukku, et ahnus ajab upakile. Samas teab jälle Ivo Linna, et kui komistada, siis on mõistlik püsti tõusta ja uuesti proovida. Me vajame distsipliini, finantsmaailm vajab rangeid reegleid, USA vajab uut majandusmudelit või vastasel juhul peame käpuliasendiga harjuma. On kurb, et kriisi peibutav mõtlemine ei ole muutunud.

Credit Suisse teatas hiljuti, et annab taas laenu laenuostjatele, eelmisel aastal samast ärist eemaldunud SanTrust Banks märkis samuti eelmisel nädalal, et püüab jälle võimendusega võimendust ostvaid kliente. Ka JPMorganist ja Citigroupist saab krediiti, kui soov laenusid või kinnisvaralaenudel baseeruvaid väärtpabereid (MBS) osta. Seega on laenuandmine madala reitinguga (Moody's alla Baa3 ja S&P's alla BBB-) ehk riskantsete laenude ja kinnisvaralaenude rahavoogude poolt toidetud võlakirjade ostmiseks üks osa praegusest taastumisprotsessist. USA pangad on sel aastal andnud 61,8 miljardi dollari väärtuses võimenduslaene ehk kõrge intressiga laene.

Taolisi laene antakse isikutele, kellel juba on arvestatav laenukoormus, mistõttu laenuteenindamise ebaõnnestumise risk on suurem. Antud laene on küll 74% vähem kui mullu samal perioodil ja koguni 91% vähem kui kaks aastat tagasi, kuid seda on. Ja tundes inimloomust võib olla kindel, et paha ununeb ja riskiisu kasvab ruttu, mis tähendab, et laenuandmine pahna ostmiseks kogub hoogu.

Sel aastal ei ole küll müüdud erasektori võlakirju, mis peidavad endas uusi kinnisvaralaenusid. USA riik ei finantseeri ka eluasemelaenudel baseeruvate võlakirjade ja kõrge intressiga laenude ostmist, küll aga soodustavad keskpanga ja valitsuse programmid autolaenude, krediitkaardi ja seadmete liisingute rahavoogudest vorbitud väärtpaberite müüki. Riik peaks olema otsustavam ja ka erasektori võimendusi tuleks teravalt kärpida - nähtamatu käsi igale poole ei jõua ja demokraatia lõpuni ei tööta, sellest tuleks aru saada enne kui hilja.

Muidugi nina ette vaadates on kõik arusaadav ja õige - tänu USA valitsuse tegutsemisele on raha jälle liikuma hakanud, majandus justkui taastub. USA uue auto ostuks võetud keskmine laenuintress on jaanuarikuu 8,23%-lt kukkunud 3,88%-ni. Kolmekümne aastase tähtajaga eluasemelaenu fikseeritud intress on hea maksevõimega ameeriklase jaoks langenud 5,29%-le, mis tähendab, et valitsuse kümneaastase võlakirja intressimäära ületab see nüüd 1,85 protsendipunkti võrra, samal ajal kui erinevus eelmise aasta lõpus oli 3,05 protsendipunkti.

Elu läheb tõesti paremaks, mulle endale meeldib ka, et raha on odavamaks muutunud ja pangad jagavad taas parema meelega laenu. See rahauputus peegeldub ju kallinevates väärtpaberiteski - inimeste vara väärtus jälle kasvab. Nii on kallimaks muutunud ka kõrge intressiga laenud, mille ühe dollari eest tuleb S&P/LSTA U.S. Leveraged Loan 100 Indexi järgi välja käia 83,5 senti, samas, kui alles 17. detsembris oli see summa 59,2 senti.

Samamoodi on kallinenud aktsiad. See on hea. Aga mulle ei meeldi endiselt kaugem pilt - see, mis tuleb kunagi pärast Bernanke'i ja Obamat. Mulle ei meeldi, et sellest kriisist ei õpita ja majandus iga hinna eest üles üritatakse tõsta.

Sest praegu me ajame neid samu doominoklotse taas püsti, mis alles eelmisel aastal suurema hooga pikali lükati - USA tarbijad ja ettevõtted pole veel oma laene kontrolli alla saanudki, kui juba keritakse uusi võimenduspalle, mis tagasimaksmise hälvete tõttu hakkavad uuesti riburada pidi hoope jagama nii pankadele, investoritele, majandusele kui meile kõigile.