Odava töö aeg saab läbi

Konkurentsivõime määratlemisel unustatakse tihtipeale ära kaks olulist asja. Esiteks, ühegi ettevõtte või riigi konkurentsivõime ei saa põhineda üksnes ühel eelisel. Teiseks, konkurentsivõime sisu muutub aja jooksul, sest muutuvad tarbijad ja tehnoloogia. Lühinägelik on arvata, et tänase päeva konkurentsieelis peaks püsima tulevikus. Selline mõtteviis välistab muutused, see viib aga stagnatsiooni. Kramplikku kinnihoidmist vanast ei tohi samastada stabiilsusega, mis inimestele üldjuhul meeldib. Stabiilsus tähendab eelkõige etteennustatavust, planeeritavust ja sisaldab ka muutusi.

Konkurentsivõime puhul kiputakse eelkõige rääkima hinnakonkurentsist, tihtipeale rõhutades odavust. Hinnakonkurents ei tähenda ainult madalat hinda, vaid hinda koos kvaliteedi ja kaasnevate kuludega. Hiinas võib ju odavalt toota, kuid transpordikulud, bürokraatia, intellektuaalse omandi ja kaubamärgi vargused on seal märkimisväärsed. Ei tasu unustada ka eelkõige mittedemokraatlike riikide suuri poliitilisi riske ja ühiskonna üldisemat ebastabiilsust.

Eesti puhul on räägitud mitmest konkurentsieelisest, kuid tõsiasi on see, et üheks oluliseks komponendiks sealjuures on olnud tööjõu absoluutne odavus võrdluses Soome ja Rootsiga. Lätis ja Leedus on olnud odavam tööjõud, kuid kehvem ärikeskkond ning sellega kaasnevad kulud ja riskid on teinud Eesti investeerimis- ja tootmismaana ahvatlevamaks. Muidugi sõltub palju ka konkreetsele tootmisele olulistest aspektidest ning ettevõtte omanike ja tegevjuhtkonna riskitaluvusest. Eesti tööjõud on vaatamata kallinemisele endiselt Soome omast odavam, kuid Läti ja Leedu on viimastel aastatel tegelenud oma ärikeskkonna parandamisega ning seetõttu on päris mitme odavtöö jaoks nende konkurentsivõime muutunud paljudele talutavaks.

Naaber ei maga. On põhjust arvata, et lõunanaabrid jätkavad oma ärikeskkonna parandamisega ka tulevikus. Mõnes aspektis on nad Eestist ette läinud, mõnes osas jäävad endiselt kõvasti maha. Lõunanaabrite ärikeskkonna paranemisest ei tasu paanikasse sattuda, sest Eesti ärikeskkond on endiselt nende omast parem, kuid see tuletab meelde, et ärikeskkonnaga tuleb tegeleda pidevalt. See ei tähenda ilmtingimata vajadust suurte muutuste järele, kuid aeg-ajalt võib see vajadus tekkida. Varasematel aegadel tehtud põhimõtteliste valikute muutmine nõuab pikaaegset ettevalmistust, sest ühiskond on olemasolevaga harjunud. Liigutades ühte, läheb midagi teist paigast ära. Läti ja Leedu ärikeskkonna paranemist tuleks vaadata positiivselt, sest see loob paremad võimalused tegutseda  Balti-üleselt, seda enam, et lisaks Lätile liitub eurotsooniga ülimalt tõenäoliselt juba järgmisel aastal ka Leedu.

Palga kasv kiireneb. Lätlaste ja leedukate madalamad palgad ei pruugi pikaajalises perspektiivis jääda eeliseks võrreldes Eestiga, sest sealne demograafiline seis on Eesti omast kehvem. Rahvastiku vananemine on oluliselt kiirem, eriti Leedus, väljaränne on olnud suurem ja mindud on kaugemale, mis tähendab, et tagasitulek on keerulisem kui Soomest Eestisse naasmine.

Kui tööjõu pakkumine väheneb, aga nõudlus ei vähene, siis hakkab palgakasv veelgi kiirenema. Isegi kui see ettevõtjaile ei meeldi, pole demokraatlikkus ühiskonnas selle katkestamine võimalik – piire kinni ei pane ja kedagi sunniviisiliselt tööle ei aja. Palgatõusuga toimetulekuks tuleb muuta tootmist – mehaniseerida, automatiseerida, muuta tooteid, liikuda tootmisahelas kõrgemale ja lähemale toote tarbijale. Kindlasti ei ole see lihtne, kuid muid lahendusi lihtsalt pole.

Riia on Baltimaade keskus, Leedu on kolmest riigist kõige lähemal Kesk-Euroopale ning otse viimast Venemaaga ühendaval maismaa transpordikoridoril. Need on asukohaeelised, millega Eestil on raske võistelda. Samas tasuks asju vaadelda pisut teistmoodi, kui me harjunud oleme. Me oleme kippunud vaatama Tallinna ja Eestit kahel viisil kui Loode-Venemaad Skandinaavia ja Põhja-Saksamaaga ühendava meretee osa ning kui Soome-Rootsi odavat tootmisbaasi. Peaksime vaatama Eestit kui piirkonda, mis haarab Soome ja Baltimaad ning, kui Venemaa end täiesti ei sulge, ka Peterburi ümbruse. Eesti peaks nägema end kui ida-lääne, lääne-ida ning põhja-lõuna ja lõuna-põhja ristteel asuvat keskust, kus toimub kaupade lõplik komplekteerimine ja nendega seotud teenuste pakkumine siinse piirkonna tarbijatele.

Selline vaatepunkt peaks aitama kaasa sellele, et Eesti ettevõtted näeksid end olevat lähemal lõpptarbijale, et nad vaataksid oma koduturgu Eestist suuremalt. Niimoodi asju vaadates oleks ehk lihtsam loobuda odavatest töödest, mis vajavad palju töötajaid, ja hakata tegelema oluliselt tulukamate tootmis- ja müügiprotsessi osadega ning osalema parimat kasumit teenivates protsessides.