Mõnusalt mustad

Ameerika raskekahur Missy Elliott ja inglise libekeel Craig David ei peta värskete albumitega fännide ootuseid ning pakuvad just sellist muusikat, nagu nende varasema loomingu põhjal võinuks oodata.

Missy Elliott küll põeb veidi, et kriitikud ja tõsiräpparid ei pruugi tema muusikat tõsiselt võtta. Seepärast ta bravuuritsebki, et hip-hop peab olema just selline lõbus ja tantsuline, nagu tema teeb. Missy põneva ja mängulise helimaailma taga on endiselt superprodutsent Timbaland, kelle kriipivad helid ja murduvad rütmid tunneb ära hoolimata artistist, kes sinna peale ümiseb. Kuid koos Missy jõu ja veenvusega saavutab Timbalandi digifunk topeltvõimsuse.

Ka Craig David ei saa üle ega ümber moodsast digifunkist, samuti nagu inglise klubimuusika mõjudest. Kuid tema paneb oma muusikas aktsendi pigem kaunite meloodiate ja lauluoskuse peale. Isegi U2 kummardab seda andekat 21-aastast laulukirjutajat. Rääkimata Elton Johnist, kellele kõik ilusa häälega poisid meeldivad. Värskel plaadil laulab Craig ühe pala ka koos Stingiga.

Missy aga rohkem räpib kui laulab, kasutades tihti poeet contra stiilis lihtsaid riime, mille puhul rütm on võibolla isegi mõttest olulisem: ?blurry...slurry...curry...hurry? jne näiteks laulus ?Funky Fresh Dressed?. Craig David seevastu ei naljatle. Armastus on tõsine business ja sellest tuleb lauda läbi kaelasuudluse otse südamesse. Või siis vähemalt nii, et õnnestuks kaunitarilt telefoninumber kätte saada.

Ilmselt on mõlemad plaadid on suunatud pigem naispublikule, kes ka Eesti meiemehelikes oludes kipuvad musta muusika võludest aru saama. Kui Craig Davidi missiooniks on naised jalust nõrgaks võtta, siis Missy peab nad jälle (kohati lärmakalt feministliku poosiga) jalule aitama. Valik on teie.

Autor: Mart Normet