Murdlainetuse kore võlu

Linnateater ja islandi kirjanik tõestavad, et ka rämeda huumori abil võib väga tõsistest asjadest rääkida.

"Murdlainetus" pakub poolteisttunnist rannikumeres õõtsumist Hobuveski saalist saanud traallaeval, kus möllavad tormituuled nii merel, inimeste vahel kui ka nende sees.

Olgu endale antavad vastused millised tahes, aga näitekirjanik Jon Atli Jonasson, lavastaja Jaanus Rohumaa ja värvikaid traalimehi ja -naist kehastav trupp sunnivad endalt küsima, kas me paremaid jahimaid otsides end ühel hetkel lõksust ei või leida. Mere meelevalda suletud raudkast, mille pardale suure saagi ootuses kalamehed on astunud, võib ühel hetkel muutuda kirstuks.

See on veenev ümbrus, milles igaüks jutustab oma lugu, mis paraku pole kellegi puhul edulugu. Tegelased on mõistagi lihtsakoelised, ega mere räigeima töö tegemiseks suurt kooliharidust nõuta.

Nii ongi Kiddil põhjust kelkida ühe Kanaaride reisiga ja meenutada, et siis sai veel lennuki tagaosas piiramatult suitsetada ning ülejäänud aeg möödus sellise peotähe all, et ei mäleta, millisel korrusel numbrituba asus. Või on Bennil meeles elu tipphetk, kui ta Reykjaviki ujumisvõistlustel käis ja võitis, mis sest et kaasvõistlejad olid üks jalata, teine käeta ja kolmas täiesti pime.

Igal inimesel on oma unistused, soov paremale elule ja suuremale sissetulekule. Depressioonis võib murduda ametist ja positsioonist sõltumata.

Igatahes on laval usutavad ja värvikad tüübid, kelle toimetamisi on nauditav jälgida.

Kuigi tegu on iseenesest ju pigem traagilise looga, ei puudu selles koomiline pool ja paras annus skandinaavialikku huumorit, mis ei pruugi olla kõigile ühtviisi mõistetav. Igatahes oli vaatajate reaktsiooni jälgides märgata erinevusi - üks osa lustis iga nalja peale, üks osa näitlejate nutikate nippide peale, üks osa püüdis osavasti varjata, et nähtu neile naljakas tundub ning ühe osa nägu öelnuks justkui: "Oh, kui labane." Loodetavasti ei takistanud see nägu neil siiski koreda koore alla peidetud soojust tabamast.

Igatahes räägib tegijate kiituseks seegi, et tõeliselt kõva ja üsna ebamugava tooli oma istumise all avastasin ma alles pärast lõpuaplausi vaikimist.

Autor: Ülle Hallik