Buika toob Hispaania päikese

Buika muusikat ei saa kategoriseerida. Juba lauljatari juured on mitmekesised. Ta kasvas üles Hispaania mustlaste keskel, tema vanemad olid aga pärit Aafrikast. Erinevad elukeskkonnad ning etniline kuuluvus on Buika loomingule tugeva jälje jätnud.

Eelkõige peetakse Buikat flamenkolauljaks, kuid selline määratlus on tema puhul liiga range ja iganenud.

Lisaks elementidele erinevatest kultuuridest haarab lauljatar enda esitusse ka jupikesi soulist ja popist ning muidugi emotsioone igapäevaelust. Buika puhul nendest emotsioonidest aga juba puudu ei tule. Selle tagab lauljatari senine elu ja maailmanägemus.

Buika kähe hääl on kujunenud tema kaubamärgiks. Just tänu sellele sai tema lauljakarjäär kunagi hoo sisse ookeani taga kasiinos Tina Turnerit jäljendades. See ei tähenda aga, et Buikal puuduks isikupära. Kui tema karjäär juba tuule tiibadesse sai, asus ta kindlalt omanäolisuse rajale.

Buika ühegi kontserdi sisu ei ole etteennustatav, sest muusikud teevad otsused kohapeal. Kõik sõltub publikust ja õhustikust. Just seetõttu jääb Buika enda muusikas alati siiraks.

Huvitav on asjaolu, et Buika ei ole kunagi laulmist õppinud. Küll on ta katsetanud erinevate pillide tudeerimist, kuid need katsetused on üldiselt poolikuks jäänud. Viimase arenguna on lauljatar enda jaoks avastanud tšello. Selline "harimatus" on aga just see, mis on lubanud Buikal täiesti oma rada kõndida. Vale oleks siiski öelda, et tema muusikas puuduvad välised mõjutused. Pigem vastupidi.

Buika looming ja esitus on nagu piltmõistatus, mis koosneb suurest hulgast erinevatest tükkidest. Silmapaistvaim nende tükkide hulgas on asjaolu, et Buika on osa hispaaniakeelsest maailmast ja päikeselisest kultuurist. See tükk jääb alati nähtavale. Lisanduvad aga erineva osakaaluga killukesed, mis kord veidi tagaplaanile vajuvad ja siis taas esile tõusevad. Vaieldamatult kuulub siia flamenko, kuid lauljatari unikaalne häälematerjal on samas justkui loodud souli laulmiseks.

Artistina on Buika alles tõusev täht, kellel on arengusuundi lõputult ja üllatusi varuks küllaga. Tõsi, juba 2008. aastal oli ta Latin Grammy nominentide hulgas. Seda tuleb pidada väga kõrgeks tunnustuseks.

Samuti on lauljatar silma jäänud niisugusele kitarrigigandile nagu Pat Metheny. Nad kohtusid 2005. aastal Londonis, kuhu Buika oli hoopis näitlemist õppima läinud. Metheny meelitas ta aga kontserdile, mis andis tema lauljakarjäärile otsustava tõuke.

Seega on Buika artist, kellel on midagi pakkuda kõigile vokaalmuusika austajatele. Flamenkorütmid, džäss, popmuusika, soul ja palju muud saavad tema esituses üheks. Tulemuseks on omanäolisus ja vahetu emotsioon.