Erik Somelar • 23 oktoober 2015

Mina, põgenik

Erik Somelar  Foto: Erakogu

Mis põgenikust saab, oleneb suurel määral sellest, kuidas teda kohelda, kirjutab ärijuhtimise magister Erik Somelar isiklikule kogemusele tuginedes.

Saksamaa kuldajastu alles õitses, kui ma 1990. aastal Saksamaale õppima pääsesin. Aastaga kodunesin Hamburgis täielikult. Teenisin välja auväärse staatuse: NSVL pääsmatu lagunemise kuulutaja. Mis oli meile toona ilmselge, oli läänele päris uskumatu.

Samas, NSVL oli endiselt ametlikult olemas ja seega ka põhimõtteline võimalus Saksamaal varjupaika taotleda ja saada. Ühel augustipäeval võtsid võõrustajad mind hommikulauas vastu leinaliste nägudega. Moskvas oli riigipööre ja Baltikumis kardeti verevalamist. Aasta jooksul olin küllalt hoomanud, et nende ebalevale küsimusele ainus õige vastus anda. Ei, ma ei kavatse varjupaika taotleda. Sõidan Eestisse, kui saan. Ja kui vaja, kas või suren barrikaadidel.

Mul ei olnud vähimatki kahtlust, mida Rotary klubi kaudu mu võõrustajateks sattunud inimesed valges villas Elbchaussee ääres kõige enam kartsid. Nimelt et nende tuttavast, sisuliselt pereliikmest, lootustandvast ajaloolasest võiks saada hoopis keegi muu. Keegi, kes kuulub ühiskonna põhjakihi alaossa. Põgenik. Asülant. Rott uppuvalt laevalt.

Piletid Stockholmi kaudu Tallinna olid nagunii juba ammu ostetud, ja ma kavatsesingi vähemalt Rootsi minna, et sealt olukorda hinnata. Mul oli ka selge soov relvaga vastu astuda, kui võimalik. Tartu kaitseliidust olin eemale jäänud põhjendatud kahtluse tõttu, et mõni taastamiskoosolekul nähtud „entusiast“ relva kauboilikult käideldes kogemata meile kuuli kerre kihutab. Aga sõja ajal oleks tulnud see risk võtta.

Miks nad ei jäta abitu muljet?

Toonased dilemmad ja valikud meenuvad, kui küsitakse, miks meedias nähtud põgenikud ei jäta hädaliste ja abitute muljet. Kas enamik neist, noored võitlusvõimelised mehed, ikka vajavad abi ja kaitset? Kas nad pole äkki militandid-radikaalid? Ühemõttelist vastust polegi, ütleb kogemus. Mina ise oleksin putšistide võidu korral olnud korraga nii põgenik kui ka militant-radikaal, või näiteks nii haritlane kui ka juhutööline. Mis inimesest saab, oleneb suurel määral sellest, kuidas teda kohelda. Aga selle kohtlemise asjus pole sisuline debatt veel alanudki.

Küsimused, mida minus tekitas varjupaigataotlejate kohtlemine Saksamaa „esimese asüülikriisi“ ajal, ei ole veerandi sajandiga vastust saanud. Kas keegi seletaks, palun, veenvalt, miks peaks töötada sooviv inimene olema põlatud ja tagasi lükatud, ja poliitilised, nagu vanake Ho, ajatolla Homeini, punaste khmeeride liidrid, olema austatud ja poputatud, „saama staatuse“? Miks on tööluba raskem saada kui prii ülalpidamist? Kas tundmatu põlduri näljasurm kaugel maal on siinkandis aktsepteeritavam tulemus kui koduarest riigi eliitperekonna luksuslikes valdustes?

„Staatuse andmine“, nii palju kui ma olen hoomanud, leiutati 1950. aastate algul. Raudne eesriie lasi läbi vähe inimesi ning läänel oli võimalik neid kõiki – demonstratiivselt – võõrustada. Enne külma sõda sai pagulane olla vaid see, kellel oli piisavalt raha – ei igat masti vene emigrandid Pariisis ega ka „Casablanca“ tegelaskond saanud asukohamaal mingeid eristaatusi ega ülalpidamist. Selleks puudus raha ja puudus poliitiline tellimus.

Põhimõtted vanad, maailm täiesti muutunud

Parem oleks, kui võimalikult peagi algaks sisuline debatt selle üle, kas täna, kui liikvel on miljonid, senised konventsioonid ja praktikad omal ajal seatud ülesandeid täidavad. Esmalt tuleks muidugi avada silmad, et näha, kui palju inimesi on liikvel, kus ja miks. Kas on tegu suhteliselt ajutiste ja lokaalsete poliit- ehk sõjakriisidega, või on olukorra pingestumise taga suuremad jõud kui võimuvõitlus – näiteks kliimamuutus, kõrbestumine, ülerahvastatus. 1951. aastal, kui pagulaskonventsioon kirja sai, elas maailmas 2,5 miljardit inimest, sest ajast saadik on maakerale lisandunud veel peaaegu kaks korda sama palju elanikke. Põllumaid ja vett pole lisandunud, kalavarud pole kasvanud.

Teadmine, mis toimub maailmas, lubaks alles mõelda, mis ülesanded tuleks seada uutele poliitikatele. Kas on mingit mõistlikku põhjust demonstreerida maailmale, kui hästi koheldakse meil poliitpõgenikke ja staatuse taotlejaid? Kas on põhjust samasugust kohtlemist jätkata? Kas on vajadust ja tahet vaadata üle meie tööturupoliitikad? Aga poliitikad, mis suunavad kolmandate riikide elanikkonna teavitamist? Senised loosungid ja emotsioonid ei ole meid sammugi edasi viinud. Endiselt on meil kasutusel 60 aastat vanad põhimõtted, samas kui maailm on muutunud peaaegu tundmatuseni.

Hetkel kuum