Bürokraatia abil küsitava kasuni

Selle aasta septembris jõustunud rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse muudatuse kohaselt peavad tänase päeva lõpuks kõik äriühingud välja selgitama ning avaldama äriregistris oma tegelike kasusaajate andmed.

Äripäeva hinnangul pole kahtlust, et rahapesu tõkestamine ning läbipaistev ärikeskkond on vajalikud, kuid tegelike kasusaajate esitamise kohustus, nagu igasugune riigi sekkumine, peab olema veenvalt põhjendatud. Praegu pole üheselt selge, kas administratiivse koormuse suurendamine täidab soovitavat eesmärki viisil, et meetodi rakendamisega tekkiv kahju üles kaaluda.

Üheks suuremaks halduskoormuse suurendajaks on see, et tegelikult pole tänaseni selge, kuidas tegelikku kasusaajat defineerida. Ellex Raidla vandeadvokaat Ermo Kosk on viidanud, et probleemseimad on Eestis asuvad välismaiste börsifirmade tütarettevõtted. Sama advokaadibüroo partner Sven Papp on ironiseerivalt küsinud, kas siinne kohalik Microsofti äriühing peab minema Bill Gatesi passi koopiat küsima. Omaette küsimus tekib mittetulundusühingutega, kelle eesmärk polegi kasumi teenimine ja kel ei tohiks seetõttu olla ka kasusaajat, mida märkida. Ka siin saab ironiseerivalt küsida, kas koerte varjupaiga tegeliku kasusaajana tuleks märkida koer.

Lisaks käib Eestis võitlus rahapesuga mitmel rindel ning pole kindel, kas tegelike kasusaajate korjamine annab halduskoormuse kasvu üleskaaluvat lisatulu. Papp on Äripäeva Raadio saates “Isemajandav Eesti” viidanud sellele, et juba ilma kasusaajatega seonduvata on rahapesuga võitlemisel vinti üle keeratud. Tema sõnul pole normaalne olukord, kus ka ausad mitteresidentidest ettevõtjad peavad pangakonto avamist ootama kuid kestva kontrolli taga. BaltCapi partner Kristjan Kalda tõdes samas saates samuti, et juba täna on mindud üle piiri sellega, et pankadele on klientide kontrollimisel pandud justkui majanduspolitsei ülesanded, mida nad täitma ei peaks.

Eesti võtab selle kaheldavat kasu, kuid kindlat kulu tekitava nõudega täiendava riski, mis seisneb välisinvesteeringute eemale peletamises. Seda eriti siis, kui kohustuse mittetäitjatelt hakatakse sisse nõudma suuri trahve, mis ulatuvad kuni 32 000 euroni. Neid, kel 23. oktoobri seisuga oli kohustus täidetud, oli rahandusministeeriumi andmetel vaid 88 682 ühingut. Kokku peab kasusaajate andmed esitama aga ligikaudu 218 000 ühingut, nendest 22 000 on mittetulundusühingud. Seega võib trahv oodata umbes 130 000 ühingut ning eeldatavasti kuulub nende hulka ka ausaid ettevõtjaid, kel ongi tekkinud segadus kasusaaja defineerimisega.

Rahandusministeeriumi ettevõtluse ja arvestuspoliitika osakonna jurist Taivo Põrk on kasusaajate kogumist põhjendanud ka Äripäeva meelest vajaliku läbipaistvuse suurenemisega ettevõtluskeskkonnas.

Samas ütleb Euroopa Liidu direktiiv, millest ka kasusaajate väljanõudmine tuleneb, et neid andmeid ei tohi kasutada näiteks klientide tausta uurimiseks. See tähendab, et ettevõtja jaoks omab lisanduv läbipaistvus vaid näilist kasu, samas kui juurdetekkiv bürokraatia on reaalne.

Lisandub ka murekoht, et äriregister ei tee neile esitatud kasusaajate kohta mingit kontrolli. Nii on võimalik karistamatult esitada valeandmeid ning kokkuvõttes jõutakse olukorda, kus aus ettevõtja võtab täiendava halduskoormuse ning täidab trahvi kartuses kohustuse, samas kui ebaausale ettevõtjale jääb endiselt võimalus skeemitamiseks.