Korteriühistu kui elamumajanduse pääsetee

Elamu- ja korteriühistute probleemid taanduvad rahaküsimusele. Mis tuleb odavam -- kas siduda haldusleping elamu juriidilise teenindamisega, kasutada mõne elamu korteriomanikust juristi teenuseid või palgata advokaat, on iga ühistu enese otsustada ja kalkuleerida. Samuti tuleb ühistul otsustada ka ülejäänud teenuste vajalikkuse ning kasutamise üle. Nii nagu oli Eesti rahasüsteemi korrastamiseks vajalik oma krooni kasutuselevõtt, on elamumajanduse stabiliseerimiseks vajalik ühistu asutamine.

Seni eksisteerivad majavalitsused on võõrkehad, mis ei sobi enam valdavalt erastatud korteritega elamumajanduse uude struktuuri. Ühistute asutamine on siiski tee elamu tegeliku finantsmajandusliku olukorra teadvustamiseks ning ootamatuste vältimiseks tulevikus. Võivad ju ehitustehnilisest praagist, võlgadest ning ebakvaliteetsest hooldusest tekkivad probleemid peatselt korteriomanikele ülejõukäivateks osutuda. Endiste majavalitsuste haldusse jäämine oleks aga võrreldav jaanalinnupoliitikaga, mis vaid pikendaks määramatust. Kuni erastatud korteritega elamus puudub ühistu, ei valda korteriomanikud tegelikku infot hoone kohta. Majavalitsus, keda seob korteriomanikuga vormilt lepinguline, sisuliselt aga haldus- ehk võimusuhe, otsustab sisuliselt kõigi korteriomanike eest, sest majaelanikel puudub korteriühistu vm juriidilise isiku näol nende ühiseid huve esindav organisatsioon.

Loomulikult ei saa ka ühistute areng toimuda ilma tagasilöökideta. Kriisi teadvustamisel on aga valitsusprogrammide abiga võimalik elamumajanduse tervendamine ning korrastamine lähematel aastatel. Ilma elanikkonna võlgnevuse probleemi lahendamata ei ole elamumajandust võimalik reanimeerida. Seetõttu peaks sotsiaalministeerium kiiresti välja töötama ajakohased eluasemetoetuste programmid, mis arvestaksid elamumajanduse ning üksikisiku tegelikku finantsolukorda. Riigi kohustus oleks hättasattunuid abistada näiteks korterituru andmebaaside koostamise ning tasuta jagamise teel. Samuti võiks riik sotsiaalprogrammide raames ehitada ümber pooleliolevaid, lagunenud või tühjaks jäänud asustamata hooneid. Elamu hoolduskulude maksmata jätmisega halvendavad viimatinimetatud gruppidesse kuuluvad isikud aga ülejäänud korteriomanike olukorda. Samas on elanikkond rahulolematu ka erafirmadega, nähes nende tegevuses elamuprobleemide lahendamisel ohtu eluasemest ilma jääda. Reakodanikule on raske selgeks teha, et erafirma kõrged teenustasud on seotud teenuse kvaliteedi ning riigi maksupoliitikaga. Viimane pole aga suutnud tagada efektiivset sotsiaalprogrammide käivitamist ühiskonnas. Seega on korteriühistute teke elamumajanduse probleemide lahendamise seisukohalt elamureformi lõpuleviimise oluliseks tingimuseks. Moodustatavate korteriühistute näol tekivad haldus- ja hooldusfirmadele edasise majandustegevuse käigus partnerid, kellega on võimalik pakutavate teenuste hinnas ning mahus kokku leppida. Pooltevahelisi suhteid reguleerivad tsiviilõiguslikud lepingud, kus osapoolte tingimuste osas on fikseeritud kompromiss.