Seltsid valmistuvad katastroofiks

Katastroofikaitse edasikindlustust on Eesti suuremaid kindlustusseltse ajendanud sõlmima hirm suurte loodusõnnetuste ees.

«Näiteks Polaris Kindlustuse varakindlustuse portfell on tugevalt kontsentreerunud Tartu ümbrusse. See tähendab riski kontsentreerumist ja kui seal peaks toimuma üleujutus, mõjutaks see tugevalt Polarise portfelli,» räägib Salva Kindlustuse kindlustusdirektor Urmas Kivirüüt.

Polaris Vara juhatuse liige Helve Ulmas kinnitab, et katastroofikaitse peale hakkasid nad mõtlema alles mõni kuu tagasi. «Kuna möödunud aasta näitas, et ka meil võib midagi taolist juhtuda nagu Euroopa üleujutused, oleme katastroofikaitse saamiseks juba läbirääkimisi alustanud,» ütleb Ulmas.

Ka Eesti Kindlustusele andis tõuke katastroofikindlustuse projekti alustamiseks möödunud suvel toimunud Ida-Euroopa üleujutused.

Teiseks stiimuliks olid ennustused kliima kohta, mille järgi tulvaveed oleksid võinud väga tõenäoliselt tabada hoopis Balti riike, räägib Eesti Kindlustuse kindlustusdirektor Mihkel Uibopuu.

Uibopuu selgitab, et esialgu spekulatiivse olukorra ettekujutamiseks pole palju fantaasiat vaja. Piisab, kui ühe Kopli puumaja asemel neelab tulekahju 50. Täna on Eestis vähe kindlustusseltse, kes pärast sellise väljamakse tegemist tegevust veel jätkaks, ütleb Uibopuu.

Inimesed ei tunne geograafilist olukorda ja ei arvesta, et maailmas toimuvat ei saa lihtlabaselt meile üle kanda, kommenteerib seltside kartust meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi direktor Helve Kotli.

Midagi sellist, et vesi ujutab üle terved rajoonid või terve linn läheb maatasa, pole Kotli sõnul Eestimaa pinnal iialgi juhtunud.

«Möödunudsuvised Ida-Euroopa uputused ei saa olla Balti riikides, sest need pole mägised ja vesi vajub siin laiali,» lausub Kotli.

Aeg-ajalt on Eestis olnud tormiperioode, sest 60. laiuskraadidelt käib kõige rohkem tsükloneid üle. Kuid Kotli väitel võivad nad pahandust teha Inglismaal, Taanis või Skandinaavia rannikul, siin on nad juba maha rahunenud.

Leks Kindlustuse edasikindlustuse juht Andres Piirsalu peabki katastroofilepingust rääkides silmas just tormikahju. Viimane torm, mis oleks võinud kindlustusportfelli mõjutada, oli 1968. a.

Piirsalu nendib, et põuakahju Eesti seltse mõjutada ei tohiks, sest metsakindlustust on siin veel väga vähe sõlmitud. Kokkuvõttes tunnistab Piirsalu, et katastroofikate on kindlustusseltsile pigem usaldusväärsuse küsimus.

Kindlustusseltsid leiavad, et kumulatiivsete õnnetuste väljamaksmine võib vajalikuks osutuda üks kord väga pika aja jooksul, mistõttu vastutus püütakse ära jaotada võimalikult paljude edasikindlustusseltside vahel.

Paraku on väga suurte katastroofide puhul kõige suurem väljamaksete koormus kõige suuremate seltside õlul.