Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Edgar Savisaar, Tai baht ja Eesti valitsus
Alljärgnevalt retsenseerin Edgar Savisaare Eesti Päevalehes ilmunud kommentaari «Majanduskriis maailmas ja Eestis» (EPL 23.10.98). Retsenseeritav analüüs on õigustatult suures osas pühendatud Tai bahti kriisi analüüsile, sest just põhiliselt sellest kriisist järeldub Eestile oluline väide: meie praegune valitsus peab kiiresti lahkuma.
Savisaare analüüs on esitatud väga soliidselt. Lugejale antakse märku, et analüütik ei ole laskunud selleni, et maailmas keerlevate kümnete artiklikeste alusel (mis muide sisaldavad ka täiesti vastakaid seisukohti) ise ühe tunniga midagi kokku panna.
Autor on ilmselt ise kronoloogiliselt läbi töötanud Tai peaministri kõik originaalavaldused, põhjalikult uurinud Tai makromajanduslikku tausta, monetaarteooriad (välja arvatud valuutakomitee teooria), jälginud Tai valitsuse tegevust kogu kriisi ajal ja seejuures, mis kõige väärtuslikum, väga teraselt viidanud paralleelidele Tai ja Eesti vahel. Näiteks, enne kriisi hakkas bahti kurss tugevnema ja just praegu pidavat ka krooni kurss dollari suhtes tugevnema.
See on eriti sügav tähelepanek, sest sellest järeldub lugejale automaatselt, et ka Saksa mark peaks siis praegu tugevnema ja järelikult seadma ohtu kogu euro projekti.
Nagu Eestis praegu, nii rääkis ka Tai peaminister enne devalveerimist järjest, et mingit devalveerimist ei tule. Ometi muudeti vahetuskurssi ja sellega kutsuti esile finantskaos. Seega, erinevalt meie praegusest peaministrist oleks analüütik vastaval kohal seisukohal, et «püüaksin krooni devalveerimisest igal juhul hoiduda».
Ka ei ole suutnud meie valitsus bahti kriisist ja selle hargnemistest teha piisavalt mõttetöölisi järeldusi, nagu analüütik seda teeb, näiteks: tuleks üles ehitada eluterve majandus, paljude elanike elukvaliteet on võimeline veelgi langema, ainult stabiilne poliitiline süsteem suudab kriisile vastu seista jne.
Savisaare väitel on isegi Taani peaminister aru saanud, et kriisikeerised võivad neid haarata ja ta hoiatab oma kodanikke selle eest. Meie valitsus aga ei ole sellest aru saanud. Seoses sellega on Savisaare väitel eriti mõttetu praeguse valitsuse tegevus Eesti kriisivastase stabilisatsioonifondi loomisel ja tema laseks valitsuses selle raha viivitamatult käiku. Viimane tegevus tundub analüüsi valgusel lugejale eriti geniaalne selle tõttu, et praegu veel selle raha käiku laskmine ehk aitaks üldse kriisi saabumise Eestis ära hoida, aga see võib ju ka omakorda aidata majanduskriisi kogu maailmas väärata.
Kõigest sellest järeldub väga õigesti viimases tulbas leitav analüüsi põhiväide: «Oleme olukorras, kus valitsusel tuleb lahkuda».