Kas Eestis on alternatiive põllumajandusele?

Kui on ettevõtlikke inimesi, siis ei ole mingit erilist vahet, kas on linn või maa. Probleem on selles, et maale ei ole jäänud ettevõtlikke inimesi. Mul on teraviljapõlde kokku sada hektarit ja on ka raha, kuid mul on väga raske leida tööjõudu, et neid põlde korras hoida. Kuigi Harju maakonnas olid samuti ilmastikuolud kehvad, tulin ots otsaga kokku ja ei toeta seda kummalist ikalduskahjude nõudmist.

Kuhu seni eraldatud summad on läinud, see on ka olnud näha -- Tiit Tammsaar (Maarahva erakonna juhtpoliitik) ostis endale Audi A6. Maale ei ole jäänud enam ettevõtlike inimesi ja siis nutetakse, haletsetakse ja nõutakse riigi käest mingit imelikku 227 miljonit krooni, mis, kui Tiit Tammsaare näidet silmas pidada, tuleb osaliselt linna tagasi.

Traditsioonilisele põllumajandusele leiab kindlasti alternatiive. Meie piirkonnas on selleks näiteks turism, aga on ka selge, et kõik ei saa turismiga tegeleda. Ilmselt tuleb turismi kõrvale leida ka teisi asju, näiteks nagu astelpaju, maasikate või ravimtaimede kasvatus. Küsimus on selles, kas need alternatiivid rahuldavad maarahvast, kas nii palju leiab neile alternatiividele turgu.

Mina ise arvan erinevalt Äripäevast, et traditsioonilist põllumajandust tuleb toetada, sest tänu sellele hooldatakse ka meie maastikku ja hoitakse loodust.

Piima- ja lihatootmine ei ole ainsad põllumajanduse vormid. Meie oleme asunud koos välisekspertide abiga kahte uut projekti käivitama. Saaremaal võiks hakata senisest enam kasvatama maasikaid ja teisi marju. Soomes neid kasvatatakse, aga ilmselt on looduslikud tingimused meil paremad kui Soomes. Probleemid on rohkem seotud marjade säilitamise poolega. Teine valdkond, mille me uuesti üritame käima saada, on lambakasvatus.

Lisaks sellele muidugi turism ja koos turismi arenguga tekib ridamisi alternatiivseid ettevõtlusvorme, näiteks käsitöö.

Meil on põllumajandustootmine ebaefektiivne. Kuni viie lehma pidamine on praktiliselt käsitöö. Teistpidi on see aga olnud ka meie elustiil. Meie kõige suurem õnnetus on, et viiskümmend aastat järjepidevust on kadunud. Sõjaeelsed maad antakse tagasi, aga siis olid talumaad palju väiksemad. Vahepeal on aeg edasi läinud, tootmine on muutunud mitmeid kordi efektiivsemaks, piirid on läinud lahti ja selleks, et ennast ära toita, ei piisa kümne või kahekümne hektari harimisest.

Alternatiiviks oleks turismi kõrval mahepõllumajandus, mis on Euroopas praegu väga populaarne ja need tooted on oluliselt kallimad. Meil on baas olemas, riik peaks ainult abistama turustuskanalite leidmisega ja aitama korraldada ümberõpet. Teine asi on puukoolid ehk hakata kasvatama ilu- ja metsataimi. Võib ju täiesti edukalt müüa Soome viljapuid.