Piimalahingus jäävad võitjad selgumata

Piima mahavalamine ja traktoritega maateepervel seismine kui emotsionaalsed aktsioonid ei saa käegakatsutavat tulemust anda. Piimatootjate võlanõuete koondamine olnuks seevastu mõjuv relv, mis sundinuks töötlejaid tootjate nõuded rahuldama, vastupidisel juhul ähvardanuks tööstusi pankrot.

Kahjuks tuleb tootjate katset võlanõudeid töötlejate vastu koondada läbikukkunuks lugeda, sest neid on kokku saadud vaid 1,7 miljoni krooni ulatuses.

Talupidajate keskliidu hinnangul on piimatööstused tootjaile võlgu umbes 100 miljonit krooni. Sellise summa koondamine andnuks tootjaile võimaluse mõni tööstus võla katteks enda kätte saada, ilma et oleks tulnud teha lisakulutusi. Mäletatavasti pidasid tootjad suvel plaani otsetoetusest saadava rahaga oma liha- ja piimakombinaat asutada ja kõrgemate kokkuostu-

hindadega praegustele tööstustele tublit konkurentsi pakkuda.

Endisel põllumajandusministril, riigikogu maaelu-

komisjoni esimehel Aavo Mölderil osaliselt õigus, kui ta väidab, et Eestis ei ole ülearu mitte lehmi, vaid piimatööstusi. Ületootmine annab märku, et tegelikult on mõlemaid palju.

Piimatööstusi on praegu kokku 30 ringis. Ametliku statistika andmeil ostsid need eelmisel aastal tootjailt 518 000 tonni piima (tootjate n-ö käest-kätte-piimamüüki hinnatakse umbes 120 000 tonnile). Peale selle ostsid töötlejad sisse 400 000 tonni tooteid (täispiimale ümber arvestatult). Kümmekond aastat tagasi toodeti meil 1,2 miljonit tonni piima aastas, tööstusi oli tosinajagu.

Kuni piimatöösturid jätkasid nõukogude vaimus tootmist ekspordiks (näiteks Ühinenud Meiereide toodangust läks 80% Eestist välja), võis selline hulk tööstusi tegutseda. Nüüd on kõik tööstused surutud siseturule. Mõned ettevõttedon küll tootmise lõpetanud, ent tööstused ei ole siiski hakanud massiliselt pankrotti minema. Seni elavad nad peamiselt tootja arvel, makstes piimakilo eest järjest vähem, kokkuostuhind on rekordiliselt madal, 1,25 senti liiter. Veidi on aidanud Vene turu mõningane (tõenäoliselt ajutine) avanemine. Talunike keskliidu algatus lükanuks käima korrastumise tööstuste ridades.

Põhjuseid, miks tootjate ainsast majanduslikust enese eest seismise abinõust asja ei saanud, võib tuua kindlasti mitu. Võib viidata talunikke esindava liidu nõrkusele, sellele, et väiketootjatel puudub harjumus koos tegutseda. Suurtootjad, kelle piimakarjas on vähemalt sadakond lehma ja kel taskus pikaajaline lepe töötlejaga, ei ole aga sellisest võitlusest huvitatud. Neile kuulub enamik Eesti piimakarjast, ca 100 000 looma.

Väiketootjatelt piima kokkuostmine on töötlejale tülikas, seepärast on nad seda ka pidevalt vähendanud. Väiksemaid on ka kergem lubaduste/ähvardustega mõjutada. Väidetavalt on mõne väiketootjaga nii talitatudki. Kes teab, võib-olla jäi võlanõue esitamata just seetõttu.

Oma mõju tootjate aktsioonil siiski oli: Rävala Piim tõstab lähiajal kokkuostuhinda 10 senti ja aasta alguseks prognoosib firma direktor Rein Viilu kokkuostuhinnaks kaks krooni. Samuti tahab firma maksta välja piimaraha.

Töötlejal ja tootjal oleks aeg üle minna mõlemat rahuldavatele lepingusuhetele. Siis on selge, kui palju on tegelikke tootjaid (ja sotsiaaltoetuste vajajaid), palju piima toodetakse, ja kui palju on vaja piima töötlejaid.