Kas klient võidab või kaotab Statoili ja Neste ühinemisest?

Kliendid kindlasti ei kaota. Eriti kaardiomanikud, kelle kaardikasutuse võimalused laienevad.

Klientidele on iga ühinemine ühtepidi alati positiivne uudis. Teistpidi: lähenemine monopolile ei mõju kunagi hästi. Mida see ühinemine turule tervikuna tähendab, teab täna ainult tuul. Äripäeva pakkumine, et Statoili ja Neste turuosa on umbes 33 protsenti turust, on tagasihoidlik.

Üks ühinemise põhjus oli konkurents Shelliga, aga iga ühinemine, kui see on mõistlikult läbi viidud, aitab kulusid kokku hoida. Üldkulud iga müüdava liitri kohta tänu ühinemisele kahanevad ja kasumitootluse seisukohalt on see mõistlik otsus. Statoil ja Neste ühinesid nendel turgudel, kus nad omavahel konkureerivad, ja see on väga loogiline.

Puht praktilisest ja mugavuse seisukohast on see kasulik. Olen Statoili klient ja pärast ühinemist saan Tartust Tallinna sõidul autot tankida ka Paides.

Mida suurem on aga turuosa, seda rohkem saab ühendatud firma mõjutada ja dikteerida hinda. Mis puudutab rahalist poolt, siis arvan, et pikas perspektiivis klient kaotab. Kõigepealt tehakse kampaania, et saada suur käive ja hunnik kliente ning siis tõstetakse hinda. Sa ei hakka sellepärast firmat vahetama ja nii võetakse teistpidi kasum välja.

Ma ei oska öelda, kas 33% suurune turuosa on kütusefirma jaoks optimaalne või mitte, aga see on väga suur turuosa.

Et tanklate arv, kus on võimalik Statoili kaardiga maksta, suureneb, on ühinemisuudis muidugi meeldiv. Ma ise ja meie ettevõte on Statoili klient.

Loodan, et hinnatõusu kartused ei osutu tõeks ja Shell suudab need katsed blokeerida ning suurendab samuti oma turuosa Eestis. Muidugi oleks teretulnud ka kohalike kütusefirmade ühinemine.

Nüüd peavad ka bussifirmad väga kiiresti ühinema. Muidu keeratakse põhitarbijatele selline vunk peale, et Eesti bussireisija ei suuda seda kõike kinni maksta.

Sellised ühinemised on alati põhjustatud üleinvesteerimisest. Hiljem selgub, et turg ei kannata investeeringuid välja. Kahjumi katmiseks ei jää muud teed kui ühineda, et siis hakata hinnapoliitika abil neid kahjumeid katma. See on niivõrd tuttav poliitika, mida on kogu Euroopas tehtud.

Need suured kontsernid, kes on bensiinijaamasid ehitanud iga kahe-kolme kilomeetri taha või ühe ristmiku peale kolm tükki, ei saa lihtsalt omada sellist kütusekäivet, et investeeringut tagasi teenida. Ja nüüd tuleb klientidel see kinni maksta. Eesti-suguse noore riigi jaoks on kõige suurem probleem see, kui investeeritakse üle.