Majandus ja ajakirjandus

Nädal tagasi samas rubriigis ilmunud loos väidab Kalev Kukk, et ühes lehes ilmunud looga teises polemiseerida ei kuulu üldiselt hea tooni juurde. Samas ta ka leiab, et tänases Eestis kuulub majanduskriisist rääkimine hea tooni juurde. Vähemasti viimases küsimuses tundub tal tuline õigus olevat ja polemiseerimise asemel piirduks lihtsalt vihjega algallikale.

Toon tooniks, aga siiski on raske mõista neid, kes ennustavad Eesti majandusele tervikuna tõsist süsteemset kriisi. Või peetaksegi nüüd objektiivset lähenemist hirmutamiseks ning prognoosid saavad olla ainult äärmuslikult head või halvad? Viimasel ajal pole hirmuäratavaid avaldusi tehtud ja varemgi on ju ikka pigem Eesti krooni devalveerimise kui majanduse kokkuvarisemisega ähvardatud. Kuna valuutakomitee süsteemil baseeruvat rahakurssi pressikonverentsiga ei kõiguta, on analoogilisi avaldusi ajapikku üha vähemaks jäänud ja suure tõenäosusega ükskord need ka lõpevad.

Kuna tiusanenid vajavad endiselt leiba ja populaarsust, krooni vastu suunatud rünnakud on oma elujõu kaotanud, siis eeldatavasti valitakse kiiresti globaliseeruvas maailmas rünnakuobjektiks uus valuuta. Tegelikult tehti juba kevadel ots lahti ja lähem aasta peaks näitama, kas Leedu litt toob ennustajaile rohkem õnne.

Tõeliselt naljakas on jälgida, kuidas ajakirjandus võib üht ja sama olukorda erineva vaatenurga alt kirjeldades jõuda diametraalselt vastupidiste tulemusteni. Enamik meediakanaleid kuulutas pärast statistikaameti avaldatud 5,8% majanduslanguse ilmsikstulekut majandusele hüsteeriliselt kadu. Tarvitses vaid nädalal mööduda, kui Eesti Panga avaldatud ligi 7% jooksevkonto defitsiidi numbri põhjal kohe hurraaoptimismi sisendama hakati. Mis siis, et langus eelmise perioodiga võrreldes polnud kuigi märkimisväärne! Rõhutan -- seda kõike esimese kvartali tulemuste põhjal. Positiivselt äramärkimist väärinuks hoopis asjaolu, et siis majanduslangus nii väike oli (reaalsektori numbrite järgi prognoosinuks suuremat kukkumist).

Jooksevkonto puudujääk on küll mõistagi väga oluline indikaator ning asjaolu, et see on viimasel ajal näidanud pidevat kahanemistendentsi, on igati positiivne. Õhku jääb vaid küsimus, mille arvel. Kas eratarbijad on hakanud eelistama rohkem kodumaist kaupa, säästavad rohkem ja tarbivad vähem? Natuke liiga ilus, et olla tõsi. Ehk on asi hoopis selles, et reaalmajandus saab vähem investeeringuid, mis omakorda vähendab Eesti tööstuse konkurentsivõimet tulevikus. Nii või naa, pelgalt ühe makronäitaja põhjal siiski veel olukorra üle riigis otsustada ei saa.

Viimane ametlik dokument, mis sisaldab Eesti majanduse prognoosi tänavuseks, on rahandusministeeriumi aprillis koostatud «Majanduse ülevaade, kevad 1999». Selles hinnatakse tänavuseks keskmiseks majanduskasvuks 2--2,2%, esimesel poolaastal eeldatakse SKT mahtu eelmise aasta sama perioodi tasemel ning teisel poolaastal majanduse elavnemist.

Kindlasti korrigeerivad neid andmeid järgmised ülevaated, siiski on tegu hetkel üsna realistliku prognoosiga. Meedia kõva kära saatel lennutati õigustatult prügikasti majanduse arengukava aastani 2002. Olen veendunud, et selles eesmärgiks seatud 4protsendine tarbijahinnaindeksi aastane kasv lüüakse juba tänavu ja 6protsendise majanduskasvu tagamine ei realiseeru niipea. Mõlemad dokumendid on avalikkusele tutvumiseks välja pandud rahandusministeeriumi koduleheküljel.

Seega võib üsna suure kindlustundega väita, et kui teadlikult rumalusi rääkivad tiusa-nenid kõrvale jätta, võib teavet peamiselt meediast ammutaval inimesel jääda olukorrast riigis küllaltki vastuoluline mulje. Äärmusi kõrvale jättes ning erinevaid suundumusi summeerides võib tegelikult kokku saada üsna objektiivse pildi Eestis toimuvast. Selle suure töö võib muidugi ka tegemata jätta, kasutades sõltumatute institutsioonide infot. Mida keegi usaldusväärseks peab, jäägu juba igaühe enese otsustada.

Autor: Indrek Jakobson