Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riik ohjab omavalitsuste laenukirge
Omavalitsuste laenupoliitikat on viimasel ajal kritiseerinud nii valitsus kui ka rahandusministeeriumi ametnikud. Valitsus palus Eesti Pangal otsida võimalusi, kuidas piirata krediidiasutuste laenuandmist omavalitsustele. Samal ajal kõlavad rahandusministeeriumist sünged hoiatused, et mõningad omavalitsusüksused on juba samahästi kui pankrotistunud.
Esialgu ministeeriumi esindajad ei ütle, missugused vallad või linnad on maksejõuetuks muutunud, kuid ei välistata võimalust, et algatatakse seadusemuudatus, mis lubaks ka neile pankrotti välja kuulutada.
Rahandusministeeriumis on omavalitsuste eelarvepoliitika luubi alla võtnud ministri nõunik Ants Leemets, kes endise Tallinna rahandusala abilinnapeana ja Lääne-Viru maavanemana on ette valmistanud nii suurlinna laenukavasid kui tegelenud väikeste valdade majandusküsimustega. Ehkki Leemets möönab, et Eesti ligikaudu 6 protsendini SKTst küündiv laenukoormus on võrreldes mõnede Euroopa riikide seitsmekümnega väike, näeb ta siiski vajadust tugevdada kontrolli omavalitsuste rahanduspoliitika üle.
«Kui keegi räägib, et olukord on katastroofiline ja me oleme jõudnud situatsiooni, mida ei saa aktsepteerida, siis see muidugi tõsi ei ole. Aga kas me peame laskma asjadel katastroofiliseks minna, sest selge trend halvemuse poole on olemas?» küsib Leemets. «Kui keskvalitsus püüab laenukoormust vähendada, siis omavalitsustel on see viimastel aastatel kasvanud. Ja sel aastal ta kasvab ilmselt veelgi kiiremini,» nendib ta.
Ants Leemetsa meelest on omavalitsuse võlg samuti riigi võlg. «Eestis arvavad mõned omavalitsused, et nad on riigist lahus. See on täiesti jabur,» ütleb ta, «on olemas üksainus avalik sektor, mis jaguneb kaheks: omavalitsused ning riigi keskvalitsus. Küsimus on ainult tööjaotuses -- millised küsimused lahendada riigi kaudu ja millised omavalitsuse kaudu. Ei saa olla nii, et ühel päeval avastame, et kuigi riigi tasandil on laenukoormust vähendatud, on omavalitsused jõudnud kõvasti juurde laenata.»
Leemetsa sõnul on seadustik ainsaks hoovaks, millega riik omavalitsusi liigsest laenamisest eemal saab hoida. «Valitsus ei saa kommertspankadele öelda, et nad peavad laenuandmist piirama,» lausub Leemets.
Esialgu pole riigil omavalitsuste laenude kohta korrektset andmebaasi. Seadusega on küll määratud, et omavalitsuse võetud laenude kogumaht ei tohi ületada 75 protsenti aastaeelarvest ning aastased kohustused peavad jääma alla 20 protsendi eelarvest, kuid selle kontrollimiseks määratud mehhanismid ei toimi. Valitsus tahab laenuregistri sellel aastal tööle saada, see aga eeldab juba uute seaduste vastuvõtmist.
«Praegune seadlusandlus näeb ette, et kui volikogu võtab vastu laenuotsuse, siis peab ta kolme päeva jooksul sellest maavanemale teatama. Maavanemal ei ole aga mingit kohustust otsust kuhugi edasi saata ning küllap paneb ta selle lihtsalt sahtlisse. Valla- ja linnaeelarve seaduse kohaselt on omavalitsus kohustatud esitama sõlmitud laenulepingu ärakirja kolmekümne päeva jooksul ka rahandusministeeriumile. Seda nõuet aga lihtsalt ei täideta,» kõneleb Leemets.
Mingisugusegi ülevaate saamiseks andis Eesti Panga president välja määruse, mille järgi peab pank omavalitsuse laenutaotluse rahandusministeeriumiga kooskõlastama. Samuti saab riik oma haldusüksuste võlakoorma kohta andmeid väärtpaberite keskdepositooriumist, sest paljud vallad ja linnad võtavad laenu võlakirja vormis. Leemetsa sõnul ei laeku riigile aga üldse informatsiooni, kui omavalitsus laenab raha näiteks Keskkonnafondist.
«Probleem on selles, et meil ei ole järelevalveorganit. Selleks võiks ju olla rahandusministeerium aga meie saame info hilja kätte ega saa seda kontrollida. Samas on ka Maailmapank meile ette heitnud, nagu jätaks rahandusministeeriumi kooskõlastused mulje, et tegemist on riigi garantiiga. Omavalitsustel ja pankadel ei tohi sellist muljet jääda. Loogiline oleks kehtestada Eestis kord, kus järelevalvet omavalitsuste laenude üle teostab maavanem,» selgitab Leemets.
Koeru vallavanem Jaago Kuriks imestab, miks riik alles nüüd märkab, et laenudest pole ülevaadet. «Enne kui välja hõisata, et omavalitsuste laenudega on probleeme, oleks pidanud eelnema korralik analüüs. Selle laenuregistri oleks pidanud looma kohe, kui kehtestati laenunormatiivid,» lausub ta.
Vallavanem ei mõista, mida peab riik silmas, kui räägib omavalitsuste suhtes pankrotimenetluse algatamisest.
Kui rahandusministeeriumi kantsler Aare Järvan ütleb Eesti Päevalehes, et omavalitsuse pankroti puhul asutakse realiseerima võlgniku varasid, näitab see Kuriksa meelest ametniku täielikku asjatundmatust kohalike omavalitsuste küsimuses.
Omavalitsuse põhivaradeks on kultuurimajad, koolid ja lasteaiad. Kui pankrotihaldur kavatseb need maha müüa, siis kuidas saab omavalitsus talle seadusega pandud kohustusi täita, küsib Kuriks.
Koeru vald on üsna agar laenaja, eelmisel aastal võeti võlgu 450 000 krooni ning tänavu 900 000 krooni. Laenude tagasimaksmiseks kulutab vald sel aastal 11 protsenti 12,8 miljoni kroonisest eelarvemahust. Tänavune laen on läinud eri objektide katteks -- Aruküla mõisahoone, keskkonnaobjekt, lasteaia katuse remont ja vallamaja ühe poole akende vahetus, loetleb Kuriks. «Praeguse laenukoormuse juures meil tagasimaksmisega probleeme ei teki. Normatiivide järgi võiks veel paar miljonit juurde võtta, aga praegu me laenata ei plaani,» lisab ta.
Võsu vallavanema Einar Ohovi arvates on kõige sagedasem viga, mille vald laenu võttes teeb, et ei arvestata, palju objekti käigushoidmine maksma läheb.
Võsu vallal on poolemiljoniline võlg Keskkonnafondi ees, mis võeti reoveepuhasti ehitamise finantseerimiseks. Samas on puhasti ülalpidamiskulud 250 000--300 000 krooni aastas. «Meie elanikud on nende kulude tõttu ka natuke siruli, sest heitvee hind Võsul on üks kõrgemaid Eestis,» räägib Ohov.
Kuid ta leiab, et laenu oleks väga raske olnud võtmata jätta, sest 80 protsenti seadmete maksumusest kattis Soome riik. Valla eelarve maht lubab maksimaalselt 600 000 krooni suurust laenukoormust, seega tuleb järgmise suurema investeeringu tegemiseks laen enne tagasi maksta.
Pärnut on nimetatud kui linna, kellel on oma laene edaspidi võimalik ainult refinantseerida. Pärnu aselinnapea Karl Kukk ütleb, et käesoleva aasta eelarve nägi ette 25 miljoni kroonise laenu võtmist, millest suurem osa läheb teedeehituseks. «Summasummarum on meil laenukoormus üle 100 miljoni krooni. See, et saame edaspidi laene ainult refinantseerida, ei ole päris täpne, sest normatiiv pole täis. Aga tänase seisuga me arvame, et tuleb laenamisega natukene vahet pidada,» räägib Kukk.
Pärnu aselinnapea arvates paneb riik kohalike omavalitsuste õlgadele liiga suure koorma. Oleme arvutanud, et meil oleks investeeringuteks kiiresti vaja 95 miljonit krooni. Kohalike omavalitsuste tulubaas ei ole vastavuses ülesannetega, mis riik neile paneb, sõnab ta.
Ants Leemets pareerib -- omavalitsuste tulubaas on võib-olla küll õhuke, aga stabiilne. «Omavalitsus peab välja töötama pikaajaliste investeeringute kava. Kui seda ei ole, on laenu võtta täiesti lubamatu,» lausub Leemets.
Autor: Henrik Ilves