12. september 1999 • 3 min
Jaga lugu:

Mida oodata pensionireformist

Pensionireformi ettevalmistused algasid Eestis paar aastat tagasi süsteemi peamiste põhimõtete kinnitamisega. Tänaseks on jõutud konkreetsete punktideni, mis vajavad põhjalikku analüüsi ja täpseid arvutusi, seda just kohustusliku teise samba osas. Peamiselt viimasest olenebki, kuidas süsteem tööle hakkab ja milliseks kujuneb selle mõju Eesti majandusele.

Oluline osa pensionisüsteemi õnnestumisel on vastava seadusandluse paikapanek. Samuti on hädavajalik määrata pensioniraha haldavate institutsioonide täpne vorm, sisse- ja väljamaksete kord, garantiifondi või muude tagatiste, regulatsiooni ja järelvalve vorm.

Kui varem finantsasutustes raha kaotanud inimestele võis kokkuvõttes ikkagi öelda, et nad paigutasid raha vabatahtlikkuse alusel, siis kohustuslikus korras palgast peaaegu kümnendiku loovutav töötaja on loomulikult mures raha saatuse pärast. Tagatissüsteem peab jätma piisavalt palju vastutust fondidele, muidu kaob motiiv raha konservatiivselt paigutada.

Teine väga oluline kriteerium on investeerimislimiitide paikapanek, st kui palju ja kuhu võivad fondivaldajad pensioniraha investeerida.

Kõigi eesmärk on muidugi võimalikult riskivabalt rohkem teenida. Väga arusaadav on riigi huvi panna pensioniraha niimoodi tööle, et kogu Eesti riik sellest võidaks, mis eeldaks peamise osa investeerimist koduturule. Iseenesest tänuväärt mõtteviis, kuid sel puhul võivad mõlemad eesmärgid kesiselt täituda.

Probleem seisneb meist hetkel mitteolenevas põhjuses -- Eesti on väikeriik. Kui näiteks Poola võib lubada endale vaid 5% fondimahu investeerimist välismaale, siis Eesti ilmselt mitte. Sama kehtib intressitoodete osas, kui just kohalike omavalitsuste ja linnade võlakirju oluliseks investeerimisvõimaluseks ei peeta.

Mida siis ikkagi oodata pensionisüsteemi käivitumiselt? Kogumisprintsiibile rajatud teine sammas peaks suurendama rahvuslikku säästmist, seega looma täiendavaid sisemaiseid ressursse investeeringuteks ja majanduskasvu kiirendamiseks.

Teise samba sissemaksed laekuvad maksja enda kontole, see peaks suurendama huvitatust sotsiaalmaksu maksta ja see omakorda vähendama varimajandust (ümbrikupalkade maksmine).

Maksudest kõrvalehiilijatele jääb aga kolmanda samba näol ikka võimalus oma pensionipõlve kindlustada ja seda paraku ka soodsamatel tingimustel (sissemaksed maksuvabad, väljamakseid maksustatakse 10% teise samba 26% asemel).

Kindlasti toimub mõningane kohaliku finantsturu elavnemine. Suurenev nõudlus börsiaktsiate järele peaks väljenduma kauaoodatud TALSE tõusus, mis omakorda teeb avalikuks ettevõtteks muutumise Eesti firmade hulgas jälle populaarsemaks.

Teise samba käivitudes peaks oluliselt laienema reklaamifirmade tööpõld ja suurenema massikommunikatsioonivahendite reklaamitulud, kuigi suure tõenäosusega kehtestatakse teatud piirangud, palju võib fond reklaamile kulutada. Näiteks Poolas, kus teine sammas käivitus selle aasta alguses, teenisid televisioonikanalid kuuga pensionifondi reklaamidest 183 miljonit krooni, samal ajal reklaamiti ajalehtedes pensionifonde rohkem kui 32 miljoni väärtuses.

Väga oluline on, milliseks kujuneb esimese ja teise samba maksete vahekord, st kuidas jaotub praegune 20% sotsiaalmaks sammaste vahel. Aruteludest kõlama jäänud 12% tööandjalt ja 8% töötajalt jätab suure augu tööandja finantseeritavasse esimesse sambasse. See nõuab omakorda täiendavat finantseerimist riigieelarvest (mis kujuneb praegust olukorda arvestades väga raskeks), stabilisatsioonifondist või täiendavate võlakirjade emiteerimise teel.

Selge on see, et uuele süsteemile üleminekul on oma hind. Tähtis on, et läbimõtlemata otsuseid vastu võttes seda hinda liialt kõrgeks ei tõsteta.

Autor: Triinu Tombak

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt