Tulekul Euraasia Ühendriigid?

Poleemika Euroopa Liidu (EL) tulevase laienemise üle saab üha hoogu. Praeguste liikmesriikide suhtumine ELi laienemisse on kohati vastuoluline. Tasub silmas pidada sedagi, et ELi laiendamisprotsessi kiirendamise taga seisab eeskätt ELi «majandusmootor» Saksamaa.

Kardinaalselt on muutunud ELi suhtumine Türgi ühinemispüüdlustesse. Saksamaa, Suurbritannia ja Itaalia suhtuvad pooldavalt Türgi püüdlustesse, pehmem on ka Türgi põhilise oponendi Kreeka seisukoht. Üllatavalt on Türgi ELiga ühinemise protsessi põhivastaseks saanud Rootsi, kelle välisminister Anna Lindh on järjekindlalt rõhutanud nn Kopenhaageni kriteeriumidest kinnipidamise vajadust. Seal on kirjas, et ELi riikides peab olema demokraatiat tagav stabiilne seadusandlik ja institutsiooniline raamistik, et aktsepteeritaks inimõigusi ning kaitstaks rahvusvähemuste õigusi. Nendega pole aga Türgis asjad korras.

Ent see ei ole kõik. Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) endine peadirektor Jacques Attali on ette valmistanud raporti Prantsusmaa valitsusele, milles ta näeb ELi umbes kahekümne aasta pärast koosnevat 40 riigist, sealhulgas näiteks Serbia, Montenegro, Moldaavia, Ukraina, Valgevene, isegi Venemaa, Gruusia ja Armeenia. See oleks juba tõepoolest Euraasia Ühendriigid, sest ka Aasiast haarataks Venemaa, Türgi ja Taga-Kaukaasia riikidega tubli tükk. On väidetud, et endiste NLiidu ja Jugoslaavia varemetele tekkinud riikide tõelisteks «maffiariikideks» muutumise ohtu aitaks vältida nende kiire kaasamine ELi laienemisse.

Suurplaani elluviimine on võimatu ELi praeguste tõekspidamiste juures ning põhjalikult tuleks remontida kogu ELi senist institutsioonilist raamistikku. Attali plaan näeb ette, et tühistada tuleks kõik senised ELi liikmesriikide üksmeelsust tagavad nõuded, andes selleks muuseas suurema kaalu suuremate liikmesriikide häältele; vähendama peaks liikmesriikide vahetut esindatust nii Euroopa Komisjonis kui ka Ministrite Nõukogus, luues selleks 5 valimisringkonda esindajate esitamiseks; piirata Euroopa Komisjoni ja Ministrite Nõukogu liikmete arvu kahekümnega ning liita need ühtsesse Euroopa presidentuuri (huvitav, milline see on?).

On selge, et plaani elluviimine ei jäta midagi alles Euroopa ühtsusest, mis on praeguse ELi organisatsioonilise struktuuri põhiprintsiip. Attali suurejoonelises plaanis ongi mainitud, et ELi kiire laienemise tagamiseks peaks EL tegutsema varieeritavate kohustuste põhimõttel, st iga riik võiks osaleda ühisotsustuste tegemisel vaid neis valdkondades, milles nad ise tahavad osaleda! Taoline vabatahtlikkus teeb demokraatliku otsustusprotsessi funktsioneerimise võimatuks. Kui igal eriarvamusel oleval riigil on alati võimalus kõrvale jääda mõne raske otsuse tegemisest, ei jää Euroopa solidaarsusest midagi alles.

Attali plaan on leidnud tõsist kriitikat, eeskätt väiksematelt riikidelt, kes kaotavad kohad Euroopa Komisjonis ja Ministrite Nõukogus. Kuigi vastuvõetavad otsused võivad ju mitte erineda nendest, mida tehtaks praeguse süsteemi korral, satub kahtluse alla ELi poliitiline legitiimsus ning paljude väikeriikide esindamatus otsuste tegemisel tekitaks ettearvamatuid poliitilisi vastuolusid. Võime ette kujutada, milliseks kujuneb EL, kui selle liikmeks saab Venemaa koos tema suurusele vastava hääleõigusega. Vägisi tikub pähe mõte kaunist kadunukesest, NLiidu nime kandnud moodustisest.

Kõik see ei tähenda, et EL ei vajaks poliitilise arhitektuuri tõsist revideerimist. Tuleb aga nõustuda arvamusega, et EL peab laienemisprotsessis tugevnema, aga mitte nõrgenema. Praegune bürokraatia ELis kipub vägisi üle pea kasvama ning administratiivne suutlikkus, mille nõrkust on ette heidetud Eestile, on suureks probleemiks kujunemas ka ELis, kui jätkatakse vanas vaimus.

Eestil puudub tõsiseltvõetav alternatiiv ELiga ühinemiseks, küll aga tuleks meie seisukohad ELi tuleviku suhtes kindlalt paika panna.

Autor: Vello Vensel