Eesti edu lugu

Ehk mäletate veel aega, kui ühe erksavärvilise Miki-Hiire särgi saamiseks tuli välja laduda keskmine kuupalk või kui uue ülikonna ja kasti ?ampuse muretsemiseks oli kõige lihtsam viis abielu vormistada? Hämmastav, kuid see jaburus leidis aset veel selle kümnendi alguses ja tundus siis nii loomulik ja igavene!

Äripäeva kümnenda juubeli puhuks üllitatud almanahhi «Eesti majandus 1989--1999» toimetades sai minust Eesti fänn. Väidan, et säärast edu lugu, nagu on kogenud Eesti sel kümnendil, pole maailmas vastu panna ühelgi riigil.

Eesti ei ole veel arengu tipus, kaugel sellest, loodetavasti alles selle alguses, kuid möödunud dekaad on muljetavaldav. Tõsi, meist on hulk rikkamaid riike, samuti riike, kelle majanduskasv on rida aastaid olnud Eesti omast suurem, kuid arengut ei saa mõõta alati pelgalt SKT tõusunumbriga. Tuleb vaadata ka Eesti stardipositsiooni, mis oli kõike muud kui julgustav -- mässav interrinne, tänavatel jalutavad vene sõjaväelased, talongid, kaubapuudus.

Jõuline üleminek plaanimajanduselt turumajandusele ning poliitiline ja majanduslik taasiseseisvumine pani aluse rikkuse kasvule, kuid mis veelgi olulisem, tallas põrmuks okupatsiooniaastatega sissejuurdunud ühiskonnareeglid, raputas mugavnenud inimesed talveunest ja andis noortele võimaluse. Sugulussidemete asemel täitevkomitees või kaubanduskooperatiivis said edukuse võtmeks inimese enda oskused, teadmised ja tahtmine.

Kümnendi alguses Eestis lahvatanud idee- ja ettevõtlusbuum andis pinnase, millest võrsunud vilju hakkab nautima alles praegu koolipinki nühkiv teismeline. See, et kauboikapitalismi õitseajal mitmedki hea tehinguga kiirelt rikastusid ja teised end ootamatult mittevajalikena tundsid, on paratamatu. Niisama paratamatu kui seegi, et alati jäävad rikkad ja alati leidub vaeseid. Riigi asi on vaadata, et esimestelt kooritud maksude najal viimaseid rajale aidata saaks. Ja et ettevõtlikke nii mõistlikult koorida, et see neilt tegutsemislusti ei võtaks ega pagendusse sunniks.

Koostades tagasivaadet Eesti majanduselust, torkas silma kaks mõtlemapanevat asjaolu.

Esmalt, tegijate ring Eesti majanduses on ikka väike küll. Almanahhis on mainitud paarsada ettevõtet ja umbes veerand tuhat inimest. Kuigi tegijaid on kindlasti enam, mahub arvamuseliit, kelle nimed on laiemalt teada, kelle sõnu vähem või rohkem arvestatakse ja tegemisi jälgitakse, ühte suuremasse lennukisse.

Teiseks, isegi sedavõrd lühikese aja tagant vaadates tundub, et mitmed olulised sündmused on toimumise ajal jäänud vajaliku tähelepanuta. Näiteks Tallinna väärtpaberibörsi avamine kuulus meedias tolle nädala teisejärguliste uudiste hulka. Tallinna börsist, mis on oma veidi enam kui kolmeaastase ajaloo jooksul viinud põhja rohkem panku ja fonde kui mistahes valitsus, ei osatud sünnihetkel loota isegi erilist aktsiakaubanduse elavdajat. Nimekirja võib täiendada Daiwa laenu, Vene kriisi, erastamisagentuuri loomise ja paljude teiste sündmuste-faktidega.

Niisamuti kipume päevast päeva räheldes üle tähtsustama sündmusi, mis tegelikult seda väärt pole. Ajakirjanikuna, kes Äripäevas üle viie aasta töötanud, tuleb mul selles suhtes endale ja oma kolleegidele tuhka pähe raputada. Mis parata, loota, et meedia alati õigele sündmusele panustada oskab, on sama, kui arvata, et iga ettevõtja teab täpselt ette turu arengutrendi ja teeb sellest lähtuvalt oma õiged otsused.

Arvan, et nii põnevat ja kiirelt muutuvat aega, kui seda on 12 nädala pärast lõppev aastakümme, järgmised põlvkonnad enam ei näe. Kindlasti pole euro kasutuselevõtt võrreldav krooni tulekuga. Kindlasti pole liitumine Euroopa Liiduga võrreldav taasiseseisvumisega, nii nagu maailmastaari esinemist ei saa võrrelda laulva revolutsiooni aegsete öölaulupidudega.

Kõigega harjub, ka kaubakülluse, välisinvesteeringute ning vabade valimistega, kuid alles teatud distantsilt tagasi vaadates selgub muutuste mõju ja ulatus. Samas, ainult tahavaatepeeglisse põrnitsev juht ajab auto kraavi ning pelgalt nostalgitsedes ja möödanikku kiites upume eneserahulolu sohu.

Eestile on vaja uut ideed, mis paneks tuhanded ettevõtlikud jälle ummisjalu rabelema. Miks mitte ei võiks selleks olla uues, globaalses infoühiskonnas terenduv võimalus?