9. november 1999 kell 22:00

Kas omanikud ei oska vahetada firma tippjuhte?

Ilmselt on meil seda kuldset käepigistust liiga vähe, et need asjad nii teravaks üldse lähevad. Samas on firmasid, kus personalivahetus firma tipus käib vägagi elegantselt, näiteks Hansapangas.

Palju on uusi firmasid, uusi omanikke, ja vist on palju tahta, et nad kõik oskaksid kõigega, sh personaliküsimustega, viisakalt hakkama saada. Meedia puhul on veel see eripära, et ta ise võimendab oma probleeme, see kehtib nii Eesti Päevalehes, Postimehes kui ETVs toimunu kohta. Nii ei peaks olema, meedia ei peaks oma musta pesu pesema avalikult. Mõlemad pooled peaksid mõistma, et nii ühel kui teisel on nii õigused kui kohustused. Kui seda mõistetaks, et paisuks skandaalid nii suureks.

Töökohavahetus on vajalik, ameeriklaste viie aasta retsept kehtib: kaks aastat omandad uut asja, kolmandal liugled juba omandatud oskustel ja neljandast algab regress. On normaalne, kui inimesele pakutakse võimalus tegelda uue asjaga, aga pakkumine peab olema tehtud viisakalt.

Kui meediat vaadata, siis siin kehtib ütlus kingsepa lastest, kel pole alati kingi jalga panna -- ka meediafirmadel võib olla teatud kompleks seoses suhtekorralduse ja avalikkuse informeerimisega oma juhtimisotsustest. See on meediafirmade natuke võib-olla spetsiifiline küsimus.

Laiemalt võttes on küsimus ikkagi selles, et meil ei ole selgelt teadvustatud tõika -- firma teatud arenguetappidel vajataksegi erinevat tüüpi juhte. Meil puudub selline strateegiline mõtlemine, kuidas inimest ja tema võimeid parimal viisil kasutada ning mis temast siis saab, kui ta ühes rollis enam ei «vea», st kuidas ta saab organisatsioonile ikka veel olla kasulik.

See, et inimesed vahetavad töökohti ja firmad vahetavad personali, on paratamatu, küsimus on selles, kas seda tehakse eetiliselt või mitte. Eestis pole töölepingud kuigi detailselt sõnastatud, tööle minnes ei mõelda päevale, mil sealt võidakse lahkuda. Ja kui puudub vastav eelnev kokkulepe, on konfliktid kerged tekkima. Ajakirjandus on spetsiifiline -- see annab võimaluse toimuvat võimendada üht- või teistpidi. Konflikt muus valdkonnas ei jõua alati avalikkuse ette. Aga ju tunneb end keegi solvatuna -- meedias on isiksused ja nende vahel võib tekkida konflikte.

Mina niisugust üldistust ei teeks. Kui ütleme, et Eesti majandus on omadega hakkama saanud, järelikult on omanikud osanud juhtkonda paigutada ja valida kaadrit. Alati võib muidugi öelda, et seda saab paremini teha. Ja on juhtumeid, kus seda on tehtud oskamatult. Selle põhjus, miks protsess ikkagi mõnel juhul nii valuliselt käib, on selles, et eelnevalt pole omanike ja juhtide vahel olnud selget kokkulepet.

Näiteks ettevõtte nõukogu ja juhatus pole kokku leppinud selles, millised on firma strateegia põhialused, millised põhi-väärtused, mida tuleb saavutada, aga siis ei saagi loota, et üksteisemõistmine oleks selline, nagu ta peaks ärimaailmas olema.

Hetkel kuum