Valitsus eirab talunikega sõlmitud kokkuleppeid

Maarahvas on otsustanud taas protestima hakata. Miks tullakse 13. detsembril maaelu kriisitoimkonna kutsel Toompeale meelt avaldama?

Põllumehed on põlvest põlve rasket füüsilist tööd teinud, täitnud alati lubadused ning olnud ühed ausamad maksumaksjad. Seepärast peavad nad loomulikuks, et ka neile antud lubadused täidetakse, eriti kui lubaja on valitsus.

8. augustil andis valitsus oma korraldusega põllumajandusministrile volituse allkirjastada valitsuse ja põllumajandustootjate läbirääkimiste kokkulepe. Selle kolmas punkt sätestab: põllumajandustootjatele põllumajandussaaduste tootmiseks antavad riiklikud krediidisoodustused ja toetused, sh riigi kaasfinantseeritavad, 2001. a on vähemalt 639 mln krooni.

Samas lepiti kokku, et tegelik tulupuudujääk põllumajanduses 2001. a on 1,14 mld krooni. Põllumehed said aru, et nii palju raha riigil põllumajanduse toetamiseks ei ole ja seepärast olidki nõus lepingus sätestad summaga. Loodeti sinisilmselt, et kokkuleppel on seaduse jõud ja valitsus ometi ei hakka seadusi rikkuma.

Esialgselt oli riigieelarve eelnõus (koos SARARD-programmiga) põllumajandustoetuste kogusumma 323,57 mln krooni. Praeguse seisuga on riigikogu rahanduskomisjon heaks kiitnud täiendusettepanekud summas 58,8 mln krooni. Seega on 2001. a põllumajandustoetusteks planeeritud 382,37 miljonit krooni.

Kui järgida läbirääkimistel saavutatud kokkulepet, on 2001. aasta riigieelarve eelnõus veel vajaka 256,63 miljoni krooni.

Valitsus tahab põllumajandustoetuste hulka meelevaldselt arvata ka koolipiimatoetuse summas 10,1 mln krooni, elukeskkonna arendamise investeeringutoetuse 2,5 ja maksusoodustused ? tulumaks 68, maamaks 37 ja mootorikütuse aktsiis 162, kokku 267 mln krooni. Need ei ole aga mainitud kokkuleppe järgi põllumajandustootjatele põllumajandussaaduste tootmiseks antavad riiklikud krediidisoodustused ja toetused.

Mootorikütuse aktsiisikompensatsiooni saab käsitada otsetoetusena vaid juhul, kui taastataks põllumeestele ja kaluritele selle kompensatsiooni maksmise endine kord.

Kui see summa aga on arvestatud hüpoteetiliselt kui riigi saamata tulu põllumeestele ja kaluritele mõeldud nn sinise diislikütuse müügist, ei saa me sellega nõustuda. Põhjus on lihtne ? erimärgistatud kütus pole vabamüügile jõudnud ja ilmselt ei saa see ka järgmisel aastal kõigile põllumeestele ja kaluritele kättesaadavaks.

Ka sellel aastal ei kompenseeritud ei põllumeestele ega kaluritele diiselkütuse aktsiisi, vaid meid on lollitatud kevadest saadik erimärgistatud aktsiisivaba diislikütte vabamüügile tulekuga.

Kehtestatud kord näeb ette, et nii SAPARD-programmi kaasfinantseerimisest kui Euroopa Liidu finantseerimisest saab kasutada põllumajandustootmise investeeringuteks 45%, seega kokku 113,58 mln, mitte aga 252,39 mln krooni ? 55% SAPARDi vahenditest ei ole selleks ette nähtud.

Põlluharijad ja kalurid loodavad siiski, et valitsus on sõnapidaja ? esitab enne eelarve-eelnõu kolmandat lugemist parandusettepanekud. Siis pole põllumehel põhjust protestida, vaid ta avaldab tunnustust valitsusele kui ausale läbirääkimispartnerile. Kui seda ei tehta, võib rääkida eetikakriisist ja seda juba valitsuse tasemel

Kui põllumeestele antud lubadusi ei täideta, tuleb ilmselt järgmise sammuna otsida abi õiguskantslerilt. Ei ole välistatud ka kohtuasi valitsus versus põllumehed, sest see ei ole Andrese ja Pearu kemplemine, vaid võitlus Eesti põllumajanduse ja maaelu säilimise üle.

Kui tahame astuda Euroopa Liitu, siis tuleb tahes või tahtmata pidada riigi üheks lahutamatuks osaks ka põllumajandustootmist. Põllumeestel napib juba mitu aastat raha investeeringuteks, toodangumahud vähenevad aasta-aastalt? Veneaegse tehnika ja tehnoloogiaga ei oota meid ELi aga keegi. Ja kas saab üldse rääkida riigist, kui pole enam oma põllumehi, kes rahvast toidavad

Põlluharija tahab Toompeal protestimise asemel hoopis jõulurahu nautida. Seda saab ta teha ainult siis, kui on kindel enda, oma laste ja kõigi maainimeste tulevikus.