Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vastuseisu kihid
Kõik muutused, sealhulgas juhendamine, õpetamine ja täiesti arukate põhjenduste abil veenmine, tekitavad alati vastuseisu.
Vastuseisu äratundmine ja vastupanu erinevate kihtide eristamine aitavad muutjal end senisest kindlamalt tunda ja sobivamaid käitumisviise valida.
Vastuseis võib ilmneda:
- vaidlemisena: ?Nii ei saa olla, sest??
kõhkleva positsioonina: ?Ma ei tea, kas see mulle meeldib.?
pisiasjadele keskendumisena: ?Jah, aga??, ?Mis saab, kui??
kestva arusaamatusena: ?Ma ei saa aru? Mulle ei ole seda seletatud? Mis selle eesmärk on??
ignoreerimisena: ?Mind see ei puuduta.?
psühholoogiliste kaitsete sagedase esinemisena, näiteks agressioonid (rünnakud, teiste vigade teravdatud tajumine) ja oma probleemide või motiveerimatuse projitseerimine teistele (?Nad ei taha või ei suuda seda teha.?)
Tunded, mis vastupanuga seostuvad:
- lootusetus: ?Mul ei ole sellist ressurssi kuskilt võtta.?
süütunne: ?Me oleme vist kuskil eksinud.?
alaväärsustunne: ?Ei tea, kas saab hakkama.?
ärritus: ?No mis pagana pärast??
Vastupanu läbib sageli alljärgnevad kihid:
- ignoreerimine (muutumisvajadust ei tunnetata, teiste taju peetakse valeks, energia suunatakse pseudoprobleemide lahendamisele)
dialoogi tekkimine, valmisolek partnerit kuulata
täpsustamine, püüd aru saada
vajaduse või probleemi tunnetamine
lahendatavuse tunnistamine
enda jaoks maksimaalselt soodsa (ja teisele poolele enamasti sobimatu) lahenduse pakkumine ? see on paradoksaalne etapp, mis näitab põhimõttelise vastuseisu lõppu
Edaspidi tasub partneri vastuväiteid tõsiselt võtta ning neist lähtuvalt tegevuse eesmärke täpsustada:
- erinevate variantide analüüs ja kriitika;
ressursside kalkuleerimine;
valmisolek otsustada ja vastutust jagada.
Alles kõigi kihtide läbimise järel jõutakse enamasti täieliku koostöövalmiduseni.
Autor: Karin Hango