Eesti vajab võõraid töökäsi

Eesti immigratsioonipoliitika on loonud vaba turumajandusega Eestis olukorra, kus välispetsialiste on raske sisse tuua ka siis, kui endal vastav tööjõud puudub. Nii kirjutas ajakiri Luup suve hakul (nr 12, 16.06.). Ajakiri ei valetanud. Paljudel elualadel on võõrtööjõu kasutamine saanud vältimatuks vajaduseks. Aeglane asjaajamine ja arusaamatud piirangud mõne riigi kodaniku Eestis töötamisele takistavad aga ettevõtete argitegevust, rääkimata nende arendamisest.

Probleeme on mitmeid. Kui Eesti ettevõte on arvestanud võõrtööliste kaasamisega, võib liiga aeglane töölubade menetlemise kord ja väike sisserände piirarv mõne riigi kodanikele viia ka tahtmatute või tahtlike seaduserikkumisteni.

Kogemus spetsialistide kaasamisega seotud raskustest on ka Tallinnas asuval Tai rahvusrestoranil Siam.

Mõni aeg tagasi tõlgendas kodakondsus- ja migratsiooniamet Siamis äriviisa alusel konsultatsioonide andmist töötamisena ning määras väidetavalt seadust rikkunud Tai Kokkade Assotsiatsiooni esindajatele trahvi (see vaidlustati kohtus). Siiski suutis kodakondsus- ja migratsiooniamet tailannade elamis- ja töölubade taotlused peale trahvi määramist kiiresti läbi vaadata. Kahel Tai päritolu kokal õnnestus lõpuks saada aastaks elamis- ja tööluba ? kokku kulus selleks ligikaudu aasta ? ning nad ei pea enam kartma Eestist väljasaatmist. Nad on vähesed töölubadega võõramaalased, kes siinsetes rahvusrestoranides töötavad.

Globaliseeruvas maailmas on tööjõu vaba liikumine normaalne nähtus. Ka Euroopa Liidu kodanike üks põhiõigusi on töötada mis tahes riigis liidu piires.

Eestis peljatakse juba ette, et võõrtööliste toomine riiki tekitab probleeme. Enim kardetakse, et võõrad töökäed kahmavad leiva eestimaalastest lihttööliste laualt.

Hetkel tegeleb riik sellega, et püüab jalga taha panna spetsialistide impordile. Arvestades Eesti praegust arengutaset ja nigelaid sotsiaalseid garantiisid pole kuigi tõenäoline, et madalapalgalised võõrtöölised siia nii väga tulla tahavadki. Samas jäävad tulemata inimesed, kelle teadmiste ja oskuste najal võiksime edasi areneda ja tänu kellele ka kohalikud elanikud töökohti juurde saavad (nt tä-nu kahele tailannale on 15 inimest saanud Siamis tööd).

Riiklik tööhõivepoliitika tuleks seostada majanduse ja teaduse vajadustega ning pöörata tähelepanu lisaks traditsi-oonilisele tegevusele ka spetsialiseeritud võõrtööjõu meelitamisele Eestisse.

Siiani puudub spetsialistidel, kes on pärit Aasia riikidest ja kelle suhtes kehtib sisserände piirarv, võimalus aasta jooksul elamis- ja tööluba saada. Nii pikk on üksnes lubade menetlemiseks ette nähtud aeg. Kui taotlus on põhjendatud (nt kui sellist spetsialisti Eestis pole), võiks ette näha kasvõi erimenetluskorra kiirema vastuse saamiseks või taotluse rahuldamiseks.

Riigi seisukohast pole see diskrimineerimine, kui tehakse sisserändepiirang mingi riigi kodanikele. Absurdne on, et sisserände piirarv on kehtestatud terve teatud Aasia regiooni peale kokku. Võtame nt hindud, birmalased, tai-lased või nepaallased ? võib juhtuda nii, et üks tailane jääb töö- ja elamisloast ilma, sest samal aastal on taotluse esitanud mitusada hindut.

See on lihtne näide sellest, kuidas pärsitakse ühe eluala arenemist, kus on möödapääsmatu omada ehk vaid üht-kaht töötajat kindlast kultuurikeskkonnast. Olen kindel, et rahvusrestoranid aitavad Eestit turistile atraktiivsemaks muuta ja pakuvad elanikele konkurentsivõimelist tööd.

Leian, et immigratsioonipoliitika ei tohiks majanduse arengut takistada.