Valitsus paneb noortele kõrgema maksukoorma

Valitsus on nelja aastaga neli korda meelt muutnud. 1997 tuli Mart Siimanni valitsus välja kohustusliku II pensionisamba ideega. Ka Mart Laari valitsus toetas algul seda varianti, mullu suvel pidas õigemaks rakendada II sammas vabatahtlikuna. Möödunud teisipäeval jõudis aga hoopis järelduseni: uutele tööturule sisenejatele on liitumine vabatahtliku kogumispensionisambaga kohustuslik.

Äripäev peab valitsuse otsust noori diskrimineerivaks, sest see seab uutele tööturule sisenejate suurema maksukoorma, kui on ?vanadel? töötajatel, samal ajal on tööd alustanute palk väiksem.

Vabatahtlikust kogumispensionist on saanud müüt. Valitsuse poolt on silmakirjalik kasutada sõna ?vabatahtlik?, sest ta kavatseb II samba püsti panna kahe vastandliku põhimõtte järgi ? tööelu alustajaile kohustuslikuna ja teistele vabatahtlikuna.

Samuti paneb imestama, et valitsus tahab seadusega kehtestada tööturul osalejate erineva kohtlemise. Ometi näiteks naiste ja meeste palkade puhul seatakse eesmärgiks võrdne kohtlemine ? võrdse töö eest võrdne palk. Igati õige printsiip, kasutagem seda siis järjekindlalt.

Ametiühingud, tööandjate keskliit, Mõõdukad toonitavad: iseseisvat elu alustavad noored ei mõtle pensionieale, nad ei tunneta enda vastutust vanaduspõlve kindlustamisel. Seetõttu võib vabatahtliku kogumispensioni puhul tekkida olukord, et ennast ei kindlustatagi ning vanas eas on osa neist ikkagi riigi kukil. Tehes noortele kogumispensioni kohustustlikuks, väheneb ka tulevikurisk.

Sellega võiks nõustuda, kui meil poleks muid võimalusi riskide maandamiseks. Näiteks, kas sotsiaalminister Eiki Nestor, ametiühingujuht Kadi Pärnits ja tööandjate esindaja Henn Pärn loodavad riigipensionile? Vaevalt. II sambasse jõuaks neist enne pensionile minekut kõige rohkem raha (kuid mitte piisavalt muretuks eluks) koguda Pärnits. Nestor hakkab saama eripensioni. Pärn on end tõenäoliselt muul viisil kindlustanud. Neid võimalusi on mitu ? võib teha vabatahtliku pensionikindlustuse (III sammas), investeerida kinnisvarasse, väärtpaberitesse või lihtsalt raha säästa.

Sedasama saavad teha ka täna tööturule sisenejad. Paar-kolm aastat kulub kohanemiseks ja uute võimalustega tutvumiseks, seejärel on nad võimelised otsustama sobivama variandi kasuks.

Kohustusliku II samba ehitajate loogikat edasi arendades võib väita, et kui noori ei huvita pensionipõlv, siis ei huvita neid ka, kui palju maksab tööandja tema eest sotsiaalmaksu. Väiksem palk ja suuremad maksud annavad pigem noortele motiivi ümbrikupalga vastuvõtmiseks. Seega kahandab noorte erinev maksustamine ümbrikupalkadega võitlemise peamise vahendi, isikustatud sotsiaalmaksu mõjujõudu.

?See oli väga riigimehelik otsus,? kaitseb Nestor valitsuse otsust. III sammas on rikaste lõbu, väidavad kohustusliku II samba pooldajad.

Hoopis riigimehelikum oleks, kui valitsus julgeks tunnistada: kolmesambaline pensionisüsteem on Eesti jaoks liiga kallis, nõuab 30 aastaga jooksul 30 miljardit. Kahest sambast ? riiklik ja vabatahtlik ? piisab Eestile täiesti, kui praegust I ja III sammast veidi ?remontida?. Täna on meil tuleviku kindlustamiseks palju muid võimalusi.