Vajalik pensionireform

Eesti on jõudnud tõdemusele, et kehtiv pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik. Kulutused pensionide välja maksmiseks hõlmavad veerandi riigi eelarvest. Ülalpeetavate osakaal võrreldes maksumaksjatega aga pidevalt suureneb, mistõttu ka pensionidega seotud kulutuste paisumisel ei paista piiri tulevat.

Dimitri Vittas, üks Maailmapanga juhtiv arengu-uuringuid tegev ekspert, on öelnud: ?Olen alati pidanud jooksval finantseerimisel põhinevaid pensioniskeeme pensioniplaanide Rolls-Royce?iks, aga paraku Rolls-Royce?iks, mis kipub vähemalt korra nädalas ära lagunema. Et selle kokkuvarisemist vältida, pole enam mõtet teha lisakulutusi. Kuigi jooksval finantseerimisel põhinevad skeemid jäävad veel mõneks ajaks püsima, nende osatähtsus järjest väheneb, kuna uued töötajad valivad üha enam eelfinantseeritavaid skeeme.?

Teine küsimus seisneb pensionäride heaolus. Vastavalt ELi nõuetele peab keskmine pension moodustama keskmisest palgast vähemalt 40. Eesti on praegu sellele suhteliselt lähedal, kuid suhtarvu püsimise kindlustamine tulevikus läheks koormust ainuüksi riigi õlule pannes kalliks maksma. Olukorra parandamiseks rakendati 1998.a pensionisüsteemi kolmas sammas ehk võimalus end maksusoodustusega kas kindlustusseltsis või pensionifondi vahendusel vanaduspõlveks kindlustada.

Vabatahtliku kogumispensioniga liitub küll järjest uusi inimesi, kuid kokku on tööealisest elanikkonnast sellega hõivatud vaid 6-7. Seega on riik oma tulevikukohustuste vähendamiseks võtnud kursi kohustusliku kogumispensioni juurutamise suunas.

Peaküsimus, mis riigi ees seisab seoses nn teise sambaga on see, kas süsteemi toodetud tulud ületavad selle ülesehitamiseks tehtud kulud. Tulusid pensionireformi läbiviimisel saab vaadelda peamiselt asendusmäära (keskmise pensioni suhte keskmisesse netopalka) kujunemisena keskpikas perspektiivis. Sõltuvalt esimese samba indekseerimise viisist ja teise samba pensionifondide tootlusest võib asendusmäära suurus osutuda väga erinevaks.

Üleminekukulu tekkimine tuleneb suures osas otsusest jagada praegune sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa kahe samba vahel, vähendades riiklikusse sambasse laekuvaid summasid.

Defitsiit võib varieeruda suures amplituudis (alates pidevast positiivsest tulemist kuni üle 1protsendilise defitsiidini SKP suhtes) ning selle sügavus oleneb paljudest asjaoludest. Need on praeguse reformipaketi juures teise sambaga hõlmatuse aste, esimese samba väljamaksete indekseerimise viis ning mitmed demograafilised, tööjõuturuga seotud ja makromajanduslikud näitajad. Üleminekukulude katmiseks nähakse ette segafinantseerimist, kasutades mitmeid reserve, vajadusel ka laene, konservatiivset pensionite indekseerimist jm.

Kuigi nii asendusmäära kui ka esimese samba puudujäägi tekkimisele avaldavad mõju riigi otsese kontrolli ulatusest väljas olevad demograafilised ja makromajanduslikud tegurid, on valitsusel oma otsustega võimalik nende mõlema näitaja ? defitsiidi ja asendusmäära ? kulgu suunata.

Riik saab mõjutada teise sambaga liitumise määrasid, tehes liitumise mõnedele vanusegruppidele kohustuslikuks ning soodustuste jm vahenditega suunata gruppide käitumist, kellele liitumine on vabatahtlik. Samuti võib ta muuta esimese samba pensionite indekseerimise valemit.

Reformi eesmärkide saavutamine sõltub suures osas rahva huvist eelfinantseeritava pensioniskeemiga liitumisel. Arvutuslikult saavad muudel võrdsetel tingimustel pensionile jäädes suuremat sissetulekut inimesed, kes alustavad kogumist noorelt ning on kõrgemapalgalised. Otsuse langetamine sõltub ka riiklike pensionite indekseerimise valemist ning ootustest pensionifondide tootluse osas. Projektsioonid näitavad, et praeguse reformipaketile ja tehtud eeldustele tuginedes pakub teise sambaga liitumine kõigile kõrgemat asendusmäära, kui vaid riiklikusse sambasse jäädes.

Riigil tuleb enam tähelepanu pöörata rahva teavitamisele ja rahandusalase kirjaoskuse tõstmisele, samas on oluline võita inimeste usaldus käivitatava süsteemi suhtes. Seadusandjad on lähtunud kolmest põhielemendist: piisavalt range regulatsioon (erinõuded teise samba pensionifondidele, investeerimispiirangud), tugev ja efektiivne järelvalve (2002.a alustab tööd ühendatud finantsinspektsioon) ja garantiid (koosnevad esialgu fondivalitseja kohustuslikust osalusest pensionifondis, omakapitalist ja rikkumisi ning pankrotijuhtumeid korvavast tagatisfondist, mille toimimist määratlevat seaduse eelnõu koostatakse).

Kohustuslik kogumispension aitab Eesti pensionisüsteemi muuta paindlikumaks, poliitilistest ja majanduslikest teguritest vähem sõltuvaks ja samas pakub kaitset halveneva demograafilise situatsiooni vastu. Seaduse rakendamisel muutub pensioni suhe keskmisesse palka kõrgemaks ning samuti vähendab riik ümberjaotamissüsteemist tulenevat varjatud võlakoormust.