Muna- ja põhkmajad on teel Eestisse

Visalt, kuid siiski, jõuab avatud mõtlemine ka Eesti majaomanikeni. Kui veel mõni aeg tagasi oli eramu sünonüüm vatist-papist pleki alla koondatud sõrestik, siis tasapisi on esimene avastamisrõõm mööda saamas. Sellist nähtust võiks võrrelda omaaegse nätsupaberite kogumisega ? mida kirevam ja suurem, seda parem. Mis sest, et vahel polnud aimugi, kuidas selle sisu maitses, ning lahkelt pakuti lastele ka nikotiininätsu ? näts on näts.

Tasapisi on teismelistele iseloomulik sarnanemise püüd hakanud asenduma sooviga olla isikupärane. Kui esialgu peeti omale kuubikujulist maja soovinut imelikuks friigiks, kes ei saa aru, et üks õige maja peab olema moodne teisend talutarest, siis arhitektide elluviidud ja peatselt kerkivad projektid veenavad juba vastupidises.

Nii kasutatakse ära krundile jäävaid varjendeid ning tõstetakse maja hoopis õhku, klassikalisest püramiidist rääkimata. Samuti ei vaata enam sugugi kõik tulevased majaomanikud vesise suuga tihedalt täis ehitatud kinnisvaraküla poole, vaid tunnevad huvi hoopis voolujoonelise monoliitbetoonist hoone, põhupakkidest ja vanadest autokummidest maja, saviehitise ning kes teab mille vastu veel.

Ilmselt jõutakse peatselt ka meil pildil oleva munamajani. Tegemist on ju ökonoomse ja vägagi põnevaid ruumilahendusi pakkuva projektiga. Liiatigi jäi üks taoline terveks Californias möllanud suures tulekahjus, kus enamik teisi hooneid oleks tuhaks muutunud. Kui selline hoone ehitatakse naturaalsetest materjalidest, siis on seal ka tunduvalt tervislikum elada. Esteetilist naudingut ei maksa samuti alahinnata, sest üheilmelistele majadele iseloomulik võrdlusmoment asendub siin juba loova mõtlemisega.