Tõnis Oja • 3. november 2003 kell 22:00

Hodorkovski arreteerimise põhjus - läänestuv Jukos

Venemaa otsus arestida 44 riigi ühe kaasaegsema ja läänelikuma naftakompanii Jukose aktsiatest pole midagi eriskummalist ei Venemaa ega ka naftatööstuse ajaloos. Varsti pärast seda, kui John Rocke-felleri eestvedamisel sai musta kulla ammutamisest, transportimisest ja töötlemisest üks olulisemaid majandusharusid, muutus naftatööstus poliitikute ja politikaanide üheks ihaldusväärsemaks objektiks ning riikide vägivaldne käitumine naftakompaniide omanikega on sellest ajast saadik olnud üsna tavaline nähtus.

Ühed naftatööstuse natsionaliseerimise pioneerid olid muidugi kommunistid, kelle ohvriteks Bakuus said vennad Nobelid ja pankurid Rothschildid. 1938 natsionaliseeris Mehhiko välismaised naftakompaniid ja 1951 Iraan Anglo-Iraniani naftakompanii (hilisem British Petroleum,BP). Ebademokraatlikud riigid, kus sellised asjad sündisid, ei suutnud ise konkurentsivõimelist naftatööstust luua, lihtsam oli välisfirmad lihtsalt üle võtta. Tõsi, tavaliselt on vara ja nafta ammutamise õigus võetud ära välismaalastelt, omi reeglina puudutatud pole. Mihhail Hodorkovski juhtum on ses mõttes erand. Venemaa juhtkond läks rahvusliku kapitali kallale.

Mulle tundub, et põhjus pole siiski niivõrd Hodorkovski poliitilistes ambitsioonides, vaid naftakontsernis endas. Jukos oli väga lähedal suure osa aktsiapaki müügiks maailma juhtivatele naftakontsernidele ExxonMobilile või ChevronTexacole. Ning isegi juhul, kui kummastki kosilasest asja poleks olnud, oleks Jukose aktsiad noteeritud ühel välisbörsil. Lisaks ähvardas kompanii viia oma peakorteri Venemaalt välja. See olnuks ka paljudele venelastele liig, mis liig. Kujutage ette, mis juhtuks, kui saaks teatavaks, et Venemaa üks suuremaid naftakompaniisid ei kuulu isegi mitte vene eraisikuile (rääkimata riigist), vaid ameeriklastele.

Venemaal, aga kohati ka Eestis, valitseb arusaam, et riigi pea ainus rikkus on loodusvarad ning riik on nii rikas, kui palju ta loodusvarade müügilt teenib. Venemaal kahjuks ongi nii läinud. Üle 30 riigi sisemajanduse kogutoodangus tuleb nafta ja naftasaaduste müügist ning majanduse ümberkorraldustest lõpptoodangu valmistamise ja teenuste osutamise suunas pole veel mingeid märke. Kui aga üks juhtivaid naftakompaniisid maha müüa, läheb suur osa tulust ameeriklastele. Nii mõtleb nn tavaline venelane, aga tõenäoliselt ka suur osa Kremli poliitilisest ladvikust. Kuuleb ju meilgi aeg-ajalt (eriti enne valimisi) etteheiteid, et kõik on välismaalastele maha parseldatud.

Mida siis teha, et naftatööstuse lipulaev ameeriklaste kätte ei läheks? Võimalusi Jukose aktsiate müügi takistamiseks oli minimaalselt. Naftakompanii viimase paari aasta tegevus, mil tegevjuhid olid peamiselt välismaa spetsialistid, on võrreldes teistega olnud pea laitmatu. Üha sagedamini ja sagedamini oli Hodorkovski lääne ajakirjade esikaantel, mitte üksi seepärast, et ta on Venemaa rikkaim inimene, vaid ka kui lääneliku äri edendaja Venemaal. Nii ei jäänudki võimudel suure osa Jukose välismaalaste kätte mineku takistamiseks muud üle, kui võtta appi minevik ja asuda lahti harutama kapitali esmast akumulatsiooni. Venemaa läks täispangale.

Kui Hodorkovski arreteerimise põhjus olnuks naftatööstur ise, poleks suvel hakatud kimbutama Jukose turvaülemat Aleksei Pitshuginit ega teist suuraktsionäri Platon Lebedevi, vaid oleks kohe võetud käsile Hodorkovski. Tõenäoliselt loodeti, et suviste operatsioonidega peletatakse välisinvestorid minema. Aga mitte midagi taolist ei juhtunud. Välisinvestorite janu Venemaa naftatööstuse vastu üha kasvas. Augusti lõpus tegi BP suurinvesteeringu, omastades 50 Tjumeni naftakombinaadi aktsiatest. Seega ei jäänud Kremli ladvikul muud üle, kui minna veel kaugemale ja võtta pihtide vahele Hodorkovski. Parlamendi ja presidendivalimised on lähedal ja Jukose läänestumine olnuks liiga suur risk meelepäraste valimistulemuste saavutamiseks.

Hetkel kuum