Gruusias ristuvad suurriikide huvid

Poolteist nädalat tagasi pani Gruusia juhtimisega ummikusse jõudnud president Eduard ?evardnadze ameti vabatahtlikult maha. Et võim läks parlamendi spiikri Nino Burdžanadze kätte rahumeelsel teel, on Gruusia jaoks hea märk, kui arvestada, et riigil on tulnud lühikese ajaga läbi elada juba kolm kodusõda.

Aga riigi seis on sellele vaatamata äärmiselt raske. Ametist astus tagasi senine rahandusminister Miriam Gogia?vili, tunnistades, et ei suutnud riiki kriisist välja tuua. Ajutiselt presidendikohuseid täitva Burdžanadze sõnul on riik majandusliku kokkuvarisemise piiril ja vajab välisabi. Rahvusvaheline Valuutafond, mis keeldus eelmisele valitsusele korruptsiooni ja maksupettuste ettekäändel laenu andmast, on andnud mõista, et nüüd on abi võimalik.

Viie miljoni elanikuga Gruusia on Venemaa naaber strateegiliselt äärmiselt tähtsas piirkonnas, kus asuvad T?et?eenia ja Kaspia mere nafta. Pärast NSV Liidu lagunemist on püüdnud selles kandis kanda kinnitada ka USA, tehes algul panuse ?evardnadzele, kuid tolles pettudes on asunud toetama uut liidrit, USAs juristi hariduse saanud 35aastast Mihhail Saaka?vilit.

75aastane ?evardnadze on väga vastuoluline isiksus. Aidanud Mihhail Gorbat?ovi välisministrina kaasa NSV Liidu lagunemisele, mille tõttu on tal praegugi Venemaal mõjukaid vaenlasi, ei ole tal õnnestunud Gruusiat ei poliitiliselt ega majanduslikult tugevdada.

Venemaa otsesel mahitusel on end Gruusiast autonoomseks kuulutanud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Seal sees ja piiril on Vene väed ning mõlemas arendatakse kampaaniat Venemaaga ühinemiseks. Pärast ?evardnadze tagasiastumist on ähvardanud nende eeskuju järgida ka Adžaaria liider Aslan Aba?idze. Kõigi kolme piirkonna juhid on käinud nüüd Moskvas konsultatsioonidel.

Sel nädalal tegid jõulise avalduse Gruusia toetuseks USA välisminister Colin Powell ja kaitseminister Donald Rumsfeld. Maastrichtis OSCE tippkohtumisel viibinud Powell kutsus Venemaad kinni pidama Istanbulis OSCE kohtumisel antud lubadusest ja viima selle aasta lõpuks oma väed Gruusiast välja.

Gruusia majanduslik ja eriti energiavarustuse sõltuvus Venemaast on suur. Näiteks kogu vajamineva gaasi saab Gruusia Venemaalt. Sel aastal sõlmis Venemaa riiklik gaasifirma Gazprom Gruusiaga suure lepingu, mis annab talle muu hulgas õiguse ehitada läbi Gruusia Türgisse gaasijuhe. Venelaste positsioonide tugevnemist on soodustanud ka ameeriklased. Nii müüs kevadel USA energeetikakontsern AES Corporation Venemaa firmale UES Gruusia peamise jaotusvõrgu Telasi ning Mtkvari jõujaama.

USA on Gruusiat toetanud umbes 1,5 miljardi krooniga aastas. Püüdes tabada kaks kärbest ühe hoobiga ? kahandada Gruusia majanduse sõltuvust Venemaast ning leida Aserbaidžaani naftale Venemaast ja Iraanist sõltumatu väljapääs ?, on USA aktiivselt ajanud läbi Gruusia kulgeva Bakuu-Ceyhani naftajuhtme rajamist, mis peaks valmima 2005. Ilmselt sellele vastukaaluks sündiski Gazpromi gaasileping.

On üsna tõenäoline, et Gruusia presidendiks valitakse Mihhail Saaka?vili, keda toetavad kolm peamist erakonda. Arvestades tema USA tausta ja tihedaid kontakte USA saadiku Richard Milesiga, pole kahtlust, mis orientatsiooni ta valib.

Millega vastab Venemaa? Kui ta lõpetaks kolme separatistliku piirkonna toetamise ja viiks sealt väed välja, kahandaks see terrorismi toetuspinda Kaukaasias ja vastutasuks võib USA sulgeda Pankisi oru t?et?eeni võitlejatele. Aga välistatud pole ka, et Venemaa ladvikus mõju kasvatanud jõustruktuuride esindajad soovivad piirkonnas USA-le vastu tegutseda, mis tähendaks Gruusiale pikki kannatusteaastaid.