Optsiooniga tasub katta ebakindlaid rahavooge

Kõige raskem osa on riskide leidmine. Selleks tegevuseks ei piisa pelgalt raamatupidamise numbrite vaatamisest. Üsna tavapärane on situatsioon, et riskid tekivad juba ostupakkumiste vastuvõtmisel ja teiselt poolt müügipakkumiste tegemisel. Seetõttu on vaja põhjaliku ülevaadet selle kohta, kuidas pakkumised välja näevad ehk millised on nende tingimused.

Lisaks tehinguriskile on mitmes riigis tegutsevatel firmadel majandustulemuste ülekanderisk, kus valuutakursi muutus võib vähendada käivet, kasumit ja bilansikirjete suurusi. Kui firma tegutseb mitmes riigis, kus on käibel erinevad valuutad, võib kõige lihtsamaks valuutariski maandamise meetodiks olla varadele tasakaaluks varadega samas valuutas laenude võtmine.

Teoreetiliselt kõige lihtsam meetod tehinguriski maandamiseks on osta tooraine või sisseostetav kaup samas valuutas, milles toimub müük. Praktikas võib olukord keerulisem olla. Mõnikord on ostjatel või müüjatel kindel soov, millises valuutas nad arveldada tahavad. Kui kliente valida ei saa, tuleb tavaliselt kundedele vastu tulla pakkudes või ostes neile või neilt kaupa selles valuutas, mis on neile vastuvõetav. Selline situatsioon ei tähenda veel iseendast seda, et valuutariski võiks lahti jätta, kuna kundega ei jõutud soovitus valuutas tehinguni.

Siin tulevad kommertstegevusele abiks riski maandamine finantsturu instrumentide kasutamise teel.

Enim levinud meetodiks valuutariski maandamiseks finantsturgude abil on pankade pakutavad forwardid ja optsioonid. Lisaks aitab rahavooge juhtida swappimine, kus erinevates valuutades rahavood vahetatakse ja tehingu lõpus taastatakse olukord esialgsetes valuutades. Nii mõnigi kord aitab swappimine muuta finantseerimist mõnevõrra odavamaks või vahendite paigutamist tulusamaks.

Forwardil ja optsioonil on väga suur erinevus. Kui forward fikseerib ära tulevikus kindlal tähtajal toimuva tehingu kursi, siis optsioon annab valikuvõimaluse tehingu toimumise osas. Kumba instrumenti kasutada, oleneb firma riskijuhtimise eesmärkidest, lubatud tehingutüüpidest või limiitidest ning kogemustest. Kui forwardi tähtajal on valuutakurss liikunud ebasobivas suunas, pole midagi teha, kurss on kokku lepitud. Forward on üldjuhul oluliselt odavam riskimaandamise meetod kui optsioon. Samas on optsioon paindlikum. Optsioon pole kohustus tehingut teha, vaid õigus. Kui kurss liigub teises suunas, siis saab osta/müüa valuuta turul ja kulu piirneb makstud optsioonipreemiaga. Optsioon aitab minimeerida võimalikku kahetsust, kui kurss on liikunud vales suunas.

Kui valuutarisk on jäänud maandamata, võib firma kaotada miljoneid. Kui on kasutatud forwardit, võib ebasobiva kursi liikumise juures jääda teenimata miljoneid, mida oleks saanud ehk võita.

Kui kasutada optsiooni, jääb parima alternatiiviga võrreldes kuluks vaid makstud preemiasumma.

Üheks lihtsaks meetodiks optsiooni või forwardi kasuks eelistuse puhul oleks see, et forwardiga katta ära juba sõlmitud lepingutega seonduv valuutarisk, samas kui sõlmitavate osa või eelarvestatud käibemuutuse osa katta optsioonidega.

Kui firmal tuleb osaleda pakkumise tegemisel või saamisel mõne väga suure tellimuse osas või erastamispakkumisel ja mingi aeg pole selge, kas läheb tehinguks või mitte, tasub kaaluda optsiooni kasutamist kursiriski piiramiseks. Juhul kui firma ei tegutse valuutaturul opportunistlikult, tasuks ehk kindlad rahavood katta forwarditega, ebakindlad vood optsioonidega.

Optsiooni ja forwardit või kursiriski osalist mittekatmist saab omavahel kombineerida, mis annab mitmesuguseid lisavõimalusi, millest tuleb juttu järgmine Investori ABCs.