Armastus puutöö vastu ehk kuidas teha südamega kingitust

Viigimari ? nii vastab Eesti ainukene naissoost puutööõpetaja Mari Viik, kui helistan talle, et teha ettepanek aidata kolmel mehel valmistada jõuludeks oma lähedastele-tuttavatele kena kingitus.

Vastuseks kuuldud hüüatus ?loomulikult!? rinnataskus, asutan end Rocca al Mare kooli poole, just seal on Mari Viik viimased viis aastat olnud õpetaja ja puutööklassi valitseja. Viimane sõna pole sugugi liiast, valdused on uhked ja nende juhtimine väärib kõlavat tiitlit.

Need, kes mäletavad oma kooliajast puutöökoda kui hämarat ja saepurust paika, kus valitses töise sildi all kerglane segadus ja mõõdetud kaos, ehmatavad Mari klassiruumi uksele sattudes kindlasti. Tänapäevane puutöökoda on puhas ja korras, justnagu oleks hoolitsev emakäsi sealt hetk tagasi viimase tolmutilga korjanud. Laest rippuvad elektrikontaktide pesad mõjuvad avangardistliku sisekujunduselemendina, mida tahaks kohe aastaraamatu jaoks pildistada. Erinevalt kunagisest on tänapäevane puutöökoda romantiline paik, nii koolis käivate poiste kui ka tüdrukute jaoks. Ja kui uskuda oma silmi, siis eriti viimaste jaoks. Nendel kordadel, kui Mari Viik on mind oma klassis vastu võtnud, on seal alati olnud rohkem tüdrukuid kui poisse.

?Ma lihtsalt tunnen nii: kui on vähegi väärt idee, tuleb see kindlasti kiiresti ära teha,? seletab Mari ning on keskmisest vanemate õpilaste saabumise üle silmanähtavalt rõõmus. Kurdab ainult, et kutsusin puutöötundi liiga vähe õpilasi. Hetkeks olen ma temaga nõus, kolm kutsutud õpilast kaovad klassiruumis justkui ära. Ent hetke pärast on kõik vastupidi, mehed, kes on esimest korda puutöötunnis Mari juures, tunnevad ennast silmanähtavalt hästi ja täidavad klassiruumi rõõmsa elevusega.

?Õpilane Priit. Alustame joonisest! Pliiatsid on sahtlis.? Mari hääl on sama tähtis kui jaamaülemal, kes suunab saabuva erirongi spetsiaalselt ehitud perrooni äärde. Priit poriseb natuke ja väidab, et tema töö jooniseid ei vaja. Tema ei teadvatki, kellele kingitust teha. Ilmselt mõtleks Barbi Pilvre neid sõnu kuuldes, et tüüpiline eesti mees, ja jätaks asja sinnapaika. Õpetaja Viik on aga väikese protestiga harjunud ning asub esitama suunavaid küsimusi, et kellele võiks teha ja et kes on kallis ja et mida kallis armastab teha. Kiiremini kui detektiiv Holmes oma parimatel päevadel selgitab Mari välja, et õpilane Priit peaks tegema oma emale sukanõelakarbi. ?Sellise ilusa ja suure, et nõelad sisse mahuks,? võtab Mari jutu kokku ja on just seda nägu, et teab täpselt, mismoodi tapid, sooned ja kaaned tulevasel kingitusel jooksma peaks. Ilmselt näeb selle ära ka õpilane Priit, sest teeb jälle katset ettepanekuga, et ehk pole siis joonist vaja. Aga Mari on kindel kui kalju või Eesti krooni kurss euro suhtes ning annab Priidule joonlaua. Joonestamistöö võib alata.

Kui õpilane Rain teab väga hästi, kellele ja mida, ning saab seetõttu samuti joonestamisega alustada, siis kolmas õpilastest, Jüri, pole oma mõtteid nii konkreetselt visualiseerida suutnud. ?Tahaks teha robotit,? raiub Jüri järjekindlalt ja lubab selle hiljem viia oma kontorisse MicroLinkis, et seda saaks siis koridoris nööri mööda järele vedada. Ehki Mari pilgus on kahtlus ja väike ebakindlus, kas tegemist pole ehk ideega, mille teostamine konkreetse kingitusesaaja puudumise tõttu leigeks jääb, lubab ta ka Jüri joonestamise juurde.

?Mida varem, seda parem,? see lihtne tõde puudutab loomingulise mõtlemise suunamise alustamist. Seda, et tänapäeva lapsed oma loovuse kiiresti stampide vastu vahetavad, teame me kõik, Mari muretseb selle pärast, et see juhtub ikka varem. ?Alustama peab juba kolmandas klassis, viiendas võib olla juba hilja,? hindab Mari aega, millal lapsed peaks pääsema spetsialistist õpetaja käe alla. Siis poleks ehk karta, et laste loomingulise taseme standardid tuleksid ainult arvutimängude ja multikakanalite kaudu. Oma väike retsept on Maril ka enda loovuse kaitseks, seda turvalist meetodit soovitab ta ka teistele. ?Jäta see paberipahn, need bro?üürid, mis teie postkasti tasuta maanduvad, läbi lugemata! Õige pea tunned, mismoodi aega jääb rohkem ja mõtted on teised.?

Enne veel, kui õpilaste juurde tagasi minna, räägime puidust, materjalist, millesse Mari oma kätega armastust voolib.

?Kindlasti on pihlakas mu lemmik!? Ka oma tütre Sohvi voodi tegi Mari sellest kurjapeletavast puust. Jääb üle ainult kahetseda, et pihlakat Eestis nii vähe kasvab ja seetõttu ta peale kasulike ka haruldaste puuliikide nimekirja kuulub. Aga lemmikuid on õpetaja Viigil veel, nii ei jäta ta kunagi kasutamata võimalust teha midagi luuviljaliste puidust.

Puidu suureks eeliseks teiste materjalide ees peab puusepast õpetaja seda, et puidust valmistatud asjad ei jää kunagi vedelema. Ka need, mis läinud looja käe all untsu ja plaanitud vormi pole võtnud. ?Kui muud ei ole, saab puust vähemalt sooja. Puit ei jää erinevalt muust materjalist kunagi kasutult laokile,? kiidab Mari oma puu ilusat olemust.

Töökojas on vahepeal asjad oluliselt edenenud. Joonised peaaegu valmis, saab õpilane Priit loa siseneda puulattu, et sealt karbi jaoks õige tooraine leida. Lihtne see pole, sest õpilasel on väljakujunenud maitse ja kindlad eelistused. Lõpuks leitud kesktee rõõmustab nii õpilast kui õpetajat. Aeg on minna tööpinkide taha.

?Lepime kokku, et sina ei seisa otse pingi taga,? annab Mari maailma kõige leebemas vormis käskluse ja vajutab höövelpingil punast nuppu. Masin ohkab rõõmsalt ja alustab muusikaga, mida oskavad hinnata nii puusepad kui ka kõige tõsisema industriaalroki andunud kummardajad. Ülejäänud suruvad näpud kõrvadesse ning maigutavad suud nagu akvaariumi kuldkalad.

Samal ajal on Rain saanud joonistega valmis ja lubab järgmisel päeval olla usin ja alustada natukene varem. Jüri vaatab pikalt oma joonistusi ja arvab, et ?peab veel mõtlema?. See kõlab küll nii, et kuigi joonis sai armetu, julgustab õpetaja lahke meel asjale veel kodus mõtlema ja internetist ideedele lisa otsima. Nii sellel õhtul lahku minnaksegi. Lootuses, et järgmisel päeval käsitöö valmis saab.

?Kõige paremini õnnestunud tund on siis, kui lõpukella ajal on natukene kahju, sest aega on koos nii mõnusasti veedetud,? seletab Mari oma lemmiktunni kuju. Kindlasti tuleb selliseid tunde Rocca al Mare puutööklassis ette üsna sageli, sest ?kahte? on siin päris keeruline teenida: ?Vist ainult siis kui üldse ei taha ja teisi teha ei lase.? Aga selliseid hetki tuleb ette harva.

Oma tööde eest ei saanud ?kahte? ka mehed, kes õpetaja Mari Viigi juures kingitusi käisid valmistamas. Said hoopis kiita ja abi tööde tegemisel. Sest nii nagu öeldud, õpetaja Maril on juba kord armastus nii oma töö kui ka selle tulemuste vastu.

Priit puurib pilguga sukavardakarbi wenge?st kaant ja imestab, mismoodi selline kaunitar tema käe all küll sündida võis. ?Viimati tegin ma midagi puust vist kolmandas klassis, hiljem töökotta enam vabatahtlikult ei sattunud. See asus kusagil keldris ja hirmus ebamugav oli sinna minna,? imestab Priit Raud oma tänast näpuosavust. Ja kinnitab kohe, et hoolimata pisut ?propelleris? kaanest on karp välja tulnud suurepärane. ?Ja ilus!? hüüatab ta nii, nagu pole ilmselt omaenese kätetööd kunagi kiitnud. ?Kasutusse läheb igal juhul. Ja mis kõige parem, seda on väga hea pakkida,? kiidab Priit Raud oma töö igati õnnestunuks.

Jüri on oma erisuuruses meelejahutajaga väga rahul. Tööd kaasa võttes ei ole ta veel päris kindel, kuhu kaadervärk töö juures paigaldada. ?Kinkisime kontoris kõrvaltoa rahvale mudimiseks stressipallid. Nüüd mütsuvad need pidevalt vastu seina,? kahtleb Kaljundi väga, kas mõnusalt kolisevat puupoissi oma redeliga sinna saab ikka viia. Välkkiire ideekoosolek peetud, otsustatakse, et ehk oleks kõige kindlam paik sekretäride juures, kus vahel külalisedki ootama peavad. Siis viimastel kena ajaviide olemas.

Kas see nii ka läheb, saavad teada ilmselt need, kes asja MicroLinki peakorteris ise üle vaatavad.

Raini elegantne kava teha serveerimislaud, millega saaks kaasat hommikukohviga otse voodis rõõmustada, läks esimesel üritusel kahjuks vett vedama. Millest täpselt puudu jäi, ei osanud öelda ei Rain ise ega ka õpetaja. Kuigi viimasel on oma lähenemisnurk olemas. Kuna joonis ei saa kunagi olla liiga hea, siis rõhuks õpetaja Mari ilmselt sellele. Aga tühjade kätega ei jäänud ka Rain. Lõikelaud sai suurepärane ja ootab Raini Itaaliast saabumist pikisilmi.