Prantsusmaa juhtimine on tõeline väljakutse

Enamik prantslasi soovib, et rahandusminister Nicolas Sarkozy mängiks tähtsat rolli Prantsusmaa tuleviku kujundamisel. Sarkozy jätabki rahandusministri ameti, et asuda valitseva konservatiivide partei etteotsa. Ta peseb oma käed puhtaks president Jac-ques Chiraci segasest valitsusest ja loodab kasutada parteiaparaati oma ambitsioonides ise presidenditoolile asuda. Kuid kuivõrd erineb Sarkozy Chiracist? Kas tal on tõesti kavatsus teha lõpp Prantsusmaa rumalale usule oma majanduslikku erandlikkusesse?

Väljakutse on tõsine. Prantsusmaal on tööpuudus olnud juba 20 aastat 10% ringis, seejuures alla 25aastastest on töötuid viiendik. Peaaegu veerand töötavast elanikkonnast ? viis miljonit inimest ? on riigi leival. Nende funktsionääride palgad ja pensionid moodustavad riigieelarvest umbes 40%.

Tähtis koht on gruppide erahuvidel. Raudtee- ja põllumajandussektor on nii võimas, et tänavaprotestid külmutavad kohe igasuguse katse reforme läbi viia. Tavalised peavad prantslased seejuures vägivaldseid aktiviste kangelasteks, mitte ei mõista neid hukka. Kas Supersarkoks hüütud mees suudab privileegid kaotada?

Võimalik. Sarkozy ei samasta end eliidiga. Kuigi ta pole pärit vaesest perest, ei käinud ta eliitülikoolides ja püüab jätta endast muljet kui tavalisest inimesest, kes ei loe hommikusöögi kõrvale luulet ega filosoofiat. Siit ka eliidi põlglik suhtumine Sarkosse kui populisti. Kuid see on vaid pealispind. Majandusnäitajad paranesid Sarkozy ametiajal, seda pigem tänu heale õnnele kui oskustele. Prantsusmaa statistikaamet ennustab, et aastane SKP kasv kiireneb tänavu 2,5%ni (eelarve koostati 1,7% põhjal).

See tõus, mis peaaegu täielikult rajaneb sisetarbimisel, andis Sarkozyle maksutuludena viis miljardit eurot lisaraha. See lubas tal kulusid kärpimata teatada, et Prantsusmaa vähendab 2005. a eelarve defitsiiti 3,6%-lt 2,9%-le, mis viiks puudujäägi esimest korda alates 2001. aastast alla europiirkonnas nõutud 3% piiri.

Et sisetarbimist kõrgel tasemel hoida, on Sarkozy astunud samme maksusüsteemi reformimiseks ja maksude langetamiseks, vähendades pärandusmakse, luues maksusoodustusi töötajatele ning soodustades seda, et töökohti ei viidaks riigist välja.

Seega pole üllatav, et tarbijakulutused kasvasid tänavu teises kvartalis mullusega võrreldes 6%, majapidamiste säästmine peaks aasta lõpuks langema 14%ni. Sarkozy kavatseb vähendada ka ettevõtlusmakse, mille tase on 35,4% ? 20% Euroopa keskmisest enam.

Sarkozy on näidanud end ka reformide pooldajana. Hiljuti nimetas ta Prantsusmaa eelarveprobleemide põhjuseks riigi 35tunnist töönädalat. Karmid piirangud takistavad ettevõtete efektiivsust ja lähevad lisaks maksma 16 miljardit eurot aastas ? enam, kui kulutatakse kõrgharidusele. Sarko-zy on rääkinud sellestki, et Prantsusmaa innukad tervishoiuteenuste kasutajad võiksid maksta fikseeritud tasu, et katta osaliselt oma ravikulud.

Samas on Sarkozy mõtlemine tihti kantud riikliku sekkumise soovist ja natsionalistlikest instinktidest, kuigi ta näib süsteemi kritiseerivat. Näiteks tema hiljutine majanduskasvu pakett, mis lahti seletatult tähendab riiklike kulude suurendamist. Sarkozy on ka üks põhilisi ELi ühtse maksutaseme kehtestamise pooldajaid.

Korporatiivset Prantsusmaad pole lihtne juhtida. Poliitikud satuvad tihti lõksu, püüdes lisada riiklikule bürokraatiale veel üht korrust, selmet süsteemi lammutada. Ühelt poolt maksustab valitsus ettevõtteid karmilt, piirates töökohtade loomist, teisalt kulutab riik aastas 12,8 mld eurot, et vähendada tööpuudust ? tulla välja enda kokkukeedetud supist.

Kas Sarkozy suudab reformida riiki, mis vähendab tootmist tootjate maksustamisega ja soodustab laiskust töötute abiraha suurendamisega? Kui Sarkozy saab võitu omaenda kiusatusest panna ülekoormatud riigile liiga suuri ootusi, võib ta Prantsusmaa päästa.

Autor: Brigitte Granville