Pered ootavad pikemat vanemapalka

Sotsiaaldemokraadid on teinud Riigikogus ettepaneku pikendada vanemahüvitise maksmise perioodi aastalt pooleteise aastani ja seada igakuisele emapalgale lagi 6600 krooni ehk emapalga kolmekordne miinimum.

Teist aastat kehtiv emapalk on hea ja vajalik asi, sest kindlustab aastaks lapsega koju jäävale vanemale majandusliku turvatunde. Tegemist on ühe viimaste aastate olulisima perepoliitilise initsiatiiviga, mis lähtus ühiskonna murest Eesti rahva püsimajäämise pärast.

Paraku kirjutasid seaduse kokku need, kelle arvates läheb ema aastase lapse juurest tagasi tööle. See pole ju nii. Eestis ei jätku sõime- ega lasteaiakohti, lapsehoidja palkamine käib aga üle jõu. Ja ega tegelikult tahakski nii väikest põngerjat kellegi teise, olgu või vanaema hoolde anda.

Samuti ei saa me alahinnata ema ja lapse füüsilise läheduse mõju lapse elutee alguses. Sellest lähtudes on sotsiaaldemokraadid veendunud, et emapalka tuleb maksta kauem. Vähemalt poolteist aastat. Siis on laps juba iseseisvam, oskab nii mõndagi ja ema võib ta rahulikuma südamega teiste hoolde jätta.

Paraku seab kui tahes heale ideele piiri ühiskonna suutlikkus katta ettepanekuga seotud kulud. Teisalt tuleb jälgida, et iga perepoliitiline meede mahuks üldpilti. See tähendab, et toetades peresid vahetult lapse sünnile järgneval ajal, tuleb ka mõelda, mis saab lastest ja peredest siis, kui vanemahüvitise periood saab läbi. Mõelda tuleb korraga 300 000 lapsele, mitte ainult 14 000 vanemapalga saajale.

Ebamoraalne on öelda lastekodust lapse võtnud hooldusperele, et riigil pole raha maksta rohkem toetust kui 900 krooni kuus, ja samal ajal kinkida tuhandele perele vanemahüvitise näol auto. On selge, et emapalka ei tohi arutult suurendada muude peretoetuste arvel. Täna kulub vanemahüvitise maksmiseks terve neljandik kõikidest peretoetustest.

Kui pikendada mehaaniliselt tänast süsteemi, mis annab osale vanemahüvitist 17 500 krooni ja enamikule alla 3000 krooni kuus, siis võtab see perepoliitiline meede juba kolmandiku kõigist peretoetustest.

Lahendus tuleb leida süsteemi sees, meie ühise rahaga arukamalt talitades. Selle teadmisega, et enamik lastega peredest vajab toetust ka siis, kui laps saab poolteist aastat vanaks. Siit lähtub ka ettepanek, et vanemahüvitise perioodi saab ja tuleb pikendada, kuid seejuures ei tohi kahandada näiteks paljulapseliste perede võimalusi saada riigilt vajadusel abi. Vanemapalga pikendamine ei tohi nurjata teisi perepoliitilisi meetmeid, näiteks lastele tasuta koolitoidu ja töövihikute tagamist või lasteaiakoha maksumuse kompenseerimist.

Kui uuringufirma Faktum andmetel peab 75 protsenti Eesti elanikest vanemahüvitise praegust korda ebaõiglaseks, siis pole tegemist pööbelliku klassiviha või kadedusega.

Rahva enamus peab lihtsalt ebaõiglaseks valitsuse käitumist, kes maksab osale emadele 17 500 krooni kuus toetust, samal ajal aga osutab rahapuudusele, kui jutuks tuleb näiteks viie ja enama lapsega peredele täiendava toetuse maksmine. Seda olukorras, kus perre lisanduv kolmas laps toob peaaegu automaatselt kaasa pere elatustaseme languse vaesusriski ähvardavasse tsooni. Selle ettepaneku elluviimisel võidavad kõik pered, sest pikeneb lapsega koos oldud tasustatav aeg ja enamikul suureneb ka hüvitise kogusumma.