Kuldne aktsia läks, rahvaaktsia tuli

Kui aasta alguses oleks keegi ennustanud, et sügisel toimuvat Tallinki aktsia esmaemissiooni märgib 16 000 Eesti väikeinvestorit, oleks tal soovitatud ilmselt ravile minna.

Juhtus täpselt nii. Novembri lõpus välja kuulutatud Tallinki aktsiate esmaemissiooni märkimisest sai eestlastele rahvajooks ning ettevõtte aktsiast sai tõeline rahvaaktsia, mille omanikuks sai veidi rohkem kui protsent riigi elanikkonnast.

Esimesi märke selle kohta, et sel aastal tuleb kevad börsil teisiti, oli näha juba jaanuari alguses, mil Hansapanga aktsiat hakkas analüüsima maailma suurim finantsgrupp Citigroup. Pärast esimest ostusoovitust läks Hansapanga aktsia kiiresti üles ning investorid ootasid aktsia hinna igavest paisumist.

Pauk tuli sealt, kus keegi seda oodata ei osanud. Nimelt tegi panga suuromanik Swedbank Hansapanga kõigile aktsionäridele 11. veebruaril aktsiate ülevõtmispakkumise hinnaga 11 eurot ehk 172,11 krooni aktsia kohta.

Swedbanki pakkumine oli madal, 4,5% eelmise päeva sulgemishinnast kõrgem, kuid lisatingimuseks oli, et pakkumine realiseerub ainult siis, kui saadakse kokku vähemalt 95% Hansapanga aktsiatest.

Selliste tingimustega pakkumise õnnestumise tõenäosus oli nullilähedane ning loomuliku jätkuna tuli vahetult enne pakkumistähtaja lõppu uus, aktsionäridele tunduvalt heldem pakkumine 211,23 krooni aktsia kohta.

Samuti võttis Swedbank maha 95% piirangu, mis tähendas, et aktsionäridel polnud võimalik ennast enam kaitsta ning sellega võis tuhandetele väikeaktsionäridele kuldset tulu toonud aktsiainvesteeringu lugeda lõppenuks.

Paljud arvasid, mina nende hulgas, et Hansapanga lahkumine börsilt toob endaga kaasa kohaliku aktsiaturu hääbumise või isegi börsikrahhi. Krahh oleks olnud igatpidi loogiline, kuid mina ja ilmselt ka teised negatiivset stsenaariumi ennustanud analüütikud ei arvestanud raha hulgaga, mida Hansapanga ülevõtmine endaga kaasa tõi.

Swedbank maksis vähemusaktsionäridele kokku ca 28 miljardit krooni, millest üle nelja miljardi tuli Eesti juriidilistele ning füüsilistele isikutele. Ehkki suur osa välisfondidele läinud raha läks Eestist välja, näiteks East Capital paigutas selle raha Leetu, jäi seda ka Eestisse piisavalt palju ning seda raha on vaja kuhugi paigutada.

Hansapanga aktsiatest saadud raha vajas Tallinna börsile hädasti uusi aktsiaid. Juba varem oli börsile minekust teatanud AS Tallinna Vesi, 23. märtsil teatas aktsiate esmaemissiooni soovist kaabeltelevisiooni teenuste pakkuja Starman. Algas võidujooks selle nimele, kes korraldab pärast Eesti Telekomi börsilemineku üle kuue aasta tagasi esimese esmaemissiooni.

Tallinna Vesi kasutas oma eelisolukorra edukalt ära ning 17. mail avaldas ettevõte noteerimisprospekti. Kuna raha oli regioonis palju ning eelmisest, Eesti Telekomi börsilemineku kogemustest 1999 veebruaris olid jäänud head mälestused, emissioon, milles osales üle 8000 investori, märgiti 15 korda üle ning aktsia hind kerkis börsil esimesel päeval päevasiseselt koguni üle 50%, olid investorid optimistlikud ka ASi Tallinna Vesi väljavaadete suhtes.

Eestis märgiti aktsia 1,6, aga peamiselt välismaised institutsionaalsed investorid koguni seitse korda üle. Tallinna Vesi sai endale üle 2000 väikeaktsionäri. Eduka esmaemissiooni loomuliku jätkuna oli aktsia hinna 14,6protsendiline tõus kauplemise esimesel päeval.

Sama loogiline oli ka Star­mani esmaemissiooni edu ning esimene kauplemispäev 28. juunil, mil esimeste kauplemisminutitega lendas aktsia hind 50% ning ettevõttest sai hetkeks miljardikroonise turuväärtusega firma. Päeva lõpuks aktsia hind veidi taandus, kauplemispäeva lõpuks oli see aga kerkinud 18,8 protsenti.

Rahvaaktsia staatuse saanud Tallinki debüüt osutus aga väikeinvestoritele pettumuseks. Aktsia hind langes alla emissiooni taseme, milleks sai 82,5 krooni, juba kauplemise teisel päeval.