Geenivaramu - alus konkurentsivõimele

Eesti Geenivaramu (EGV) projekti kohta võib tarvitada kõnekäändu, et "ükski prohvet pole kuulus omal maal" (vt nt 8. detsembri Economisti artiklit biopankadest "Medicine?s new central bankers").

EGV projekti sünniks lõid soodsa keskkonna teadmised (biotehnoloogia ja eriti geneetika kiire areng maailmas), raha (1990ndate lõpu biotehnoloogiafirmade aktsiate buum ja geeniinfo patenteerimise võimalused) ning Eesti Nokia otsingud. EGV loomisel nähti ideaalse finantseerimisskeemina riigi-erasektori koostööd, kus riik lõi seadusandliku baasi ja sihtasutuse ning erasektorilt oleks tulnud raha.

Avalöök oli visionäärlik: teadlased rääkisid, kuidas tulevikus muutuvad ravipõhimõtted ja meditsiini tabab revolutsioon. Räägiti, et piisab ainult sellest, kui inimene annab verd, ja masin ütleb, mis on viga ning kuidas ja millega tuleks ravida või millest tulevikus hoiduda. Paraku muutusid kapitaliturud pärast NASDAQi tehnoloogiamulli lõhkemist järjest ettevaatlikumaks ning tulevikuvisioon polnud enam piisavalt atraktiivne. Eesti riigil on EGV üle täielik kontroll hetkest, kui lõppes Geenivaramu leping suurinvestor EGeeni ning EGV vahel.

Haiguste raviks on vaja analüüsida inimeste individuaalseid iseärasusi ning selle nimel käib täna võidujooks, kus arenenud riigid teevad hiigelsuuri investeeringuid ning loovad biopanku. Kuigi geneetiliselt on inimesed 99,9% omavahel sarnased, on ometi väikseid erinevusi. Individuaalsete iseärasuste uurimiseks on vaja teada nn markereid. Inimese DNA ahelas on kokku 3 miljardit aluspaari ning kui nende vahele lüüa markeritena "kilomeetripostid", siis saab neid kasutada genotüpiseerimisel, et selgitada, kuidas näevad välja mingid piirkonnad inimese genoomis. Nii saab kasutada EGVd uute avastuste tegemiseks teadus- ja arendustöös.

Üks eesmärk on analüüsida kõikidel inimestel, kes soovivad projektis osaleda, täpselt samasuguseid markereid. Kui geeniandmebaasis on piisav arv proove, siis võib analüüsida erinevate haigustega inimesi. Geeniproovide analüüsi tulemusena võib suure tõenäosusega öelda, et üht ja sama haigust põdevate inimeste genoomi mingis osas peab asuma geen, mis vastutab tolle haiguse tekke eest.

Eestisse on realistlik luua tõsised ravimite arendusettevõtted. Samas ei saa me lootma jääda sellele, et mõni suur ravimikonglomeraat tuleks lihtsalt heast peast siia. Me peame ise kasvatama oma spin-off?e suuremaks, et nood muutuksid ahvatlevaks ja et need ostetaks lõpuks ära nagu Skype.

Eestis saab olema Euroopa üks parimaid geeniuuringute aparatuure pärast EASi teaduse infrastruktuuri programmi läbiviimist. Samas on meil puudu analüüsimaterjalina vajalik hulk geenidoonorite proove ja terviseandmeid. Kaasaegsed tehnoloogiad võimaldavad väga kiiret geenianalüüsi - ainult mõne tunniga. Turule on jõudnud ka esimesed geenikiibid, mis kontrollivad ravimite doosi inimorganismis.

Geenivaramu peab jõudma 100 000 proovi ehk kriitilise piirini, millest alates oleksid kogutud andmed atraktiivsed. Ehkki bioettevõtlus on Eestis veel embrüonaalses staadiumis, on meil kiirelt peale kasvamas uus põlvkond tehnoloogiajuhte Tartu Ülikooli juures asuva Ettevõtluse ja Tehnoloogiajuhtimise programmi raames.

Kui Geenivaramu andmete potentsiaalne kasutaja ning üks juhtivaid Eesti biotehnoloo-giafirmasid Asper Biotech sündis Stanfordi Ülikooli raamatupoest ostetud raamatu "How to start start-up" ning Innovatsioonifondist hangitud algkapitali toel, siis nüüd on Asperi suguseid firmasid val-mis tüürima - per aspera ad astra - värsked tehnoloogiajuhid.

Just Eesti bioettevõtlusest tuleb otsida võimalusi revolutsiooniliseks innovatsiooniks. Kui tahta hokistaar Wayne Gretzkyt parafraseerida, siis "alati tuleks liikuda sinna, kuhu hokilitter liigub, mitte sinna, kus ta hetkel asub!"

Autor: Kristo Reinsalu