Milline õnn - mängida Mozartit!

Meie publik on põnevil, et mängite siin täna, Mozarti sünnipäevakontserdil. Mida tähendab ühe muusiku jaoks Mozartit mängida? Muusikud tavatsevad naljatada: "Kujuta ette, me tohime mängida Mozartit ja saame selle eest veel honorari!"

Tegelikult on sellega nagu naelapea pihta löödud. Tegemist on jumaliku ilmutisega. See on uskumatu, mida see inimene jõudis oma 35 eluaasta jooksul teha!

Muusiku jaoks on Mozart nagu lakmuspaber. See ei ole juhus, et Mozarti instrumentaalkontserdid näiteks on kohustuslikud teosed, kui muusik soovib orkestris töökohta. Mispärast? Sest see näitab nii palju inimesest endast ja tema suhtest muusikaga.

Kuidas algas Teie kontakt Mozartiga? Mäletan väga täpselt teadlikku esimest hetke.

Olin 7aastane esimese klassi poiss, kui oma sõbra Jüri Alperteni kodus juhtusin plaadilt kuulama Mozarti "Väikest öömuusikat". Jüri on seda lõbusasti kirjeldanud, kuidas mina jäin suu lahti grammofoni ja tema jäi suu lahti mind vaatama. See oli minu jaoks tõeline jahmatus, sain nagu puuga pähe. Tutvus süvenes samm-sammult, kuid siiamaani leian ma ikka uusi nüansse isegi nende teoste hulgast, mida ma olen aastakümneid mänginud.

Kui suur osa Mozarti klaverile loodud oopustest on Teie repertuaaris? Ma usun, et enamik, aga siiski mitte kõik. Seal on veel uusi asju minu jaoks küll ja küll. Mozarti klaverilooming pole kunagi klaverikeskne. Ka klaverit mängides kostab sealt laulu, klarnetit, flööti, fagotti. Aga ennekõike mõtles ta siiski laulule.

Mozart olekski võib-olla parema meelega kirjutanud rohkem oopereid, aga abikaasa Constanze ütles oma mehele, et sul tuleks kirjutada üks klaverikontsert - selle eest sai kohe honorari kätte. Enamasti olid need tellimused.

Meie oleme tänu võlgu nendele asjaoludele, mistõttu ta siiski kirjutas ka palju klaverimuusikat.

Millisel kohal on Teie jaoks klaverikontsert d-moll, mida seekord Eestis mängite? ERSOga olete seda teost varem esitanud ligi 30 aastat tagasi Neeme Järvi juhatusel. See oli üks minu esimesi koostöid ERSOga ja me käisime seda ka Peterburis mängimas.

Sellest on tõesti juba 30 aastat, kuid ma ei väsi vaatamast ja imetlemast - missugune artikulatsioon või milline häältejuhtimine on näiteks teise viiuli partiis! Muidugi, d-moll kontsert on üks nendest pähklitest, millega on mulle ikka ja jälle meeldinud tegeleda.

Mozart oli ise klaverivirtuoosina tuntud. Kas ka tema klaverilooming on jõukohane valdavalt virtuoosile? Tegelikult on juba tema väikese lapsena kirjutatud teosed tehniliselt väga rasked, eeldades instrumendi täielikku valdamist. Mängust ei tule midagi välja, kui see tehniliste probleemide taha peaks takerduma.

Teisalt - kas Mozart oleks olnud Mozart, kui tal ei oleks olnud nii geniaalne isa, kes oli ta esimene õpetaja ja suunaja.

Me võime ju rääkida Mozartist kui oma aja popstaarist. Kui palju tema juba lapsena oma elust veetis kontserdilavadel või postitõllas!

Kui vaadata Euroopa kaardilt neid marsruute, mida Mozart läbis, ja mõelda, et see oli postitõld, mitte rong ega lennuk, siis see on päris uskumatu!

Kas Mozarti puhul leidis raha geeniuse üles? Teame, et ta teenis hästi. Elati hästi, elati külluses. Sammu tuli pidada ju kõigega. Riided ja luksus ja korterid - kõik oli kallis.

Mozart oli väga seltskondlik inimene ja kümme Viinis elatud aastat olid väga tihedad igas mõttes.

Mozarti perekond pidas üleval suurt seltskondlikku elu. Võib-olla ei ole see alati niimoodi, et avalik elu geniaalse inimese tingimata üles leiab. Sellele ajastule järgnes ju hoopis teine, romantiline ajastu, kus muusikust ja kunstnikust sai pigem endassesulgunud ja üksik kannataja. See ei pruugi aga nii olla.

See on hiljem, romantilisel ajal sündinud legend, kuidas Mozart vaesuses suri.

Arvan, et see on asjaolude õnnelik kokkusattumine, kui suur talent leiab resonantsi ühiskonnas. See on õnn talendile, aga õnnelikud on ka need ühiskondlikud süsteemid, kus andeid otsitakse ja toetatakse.

Sellised anded või isegi selline asi nagu kontserdielu on alati vajanud ja vajab ka meil siin ja praegu samamoodi tuge ja väärtustamist.

Tulu, mida see endaga kaasa toob, ei saa mõõta rahas - neid hetki, mis inimesed kogevad õnnetundena kontserdisaalis. Aga inimene olemiseks on see hädavajalik. Ja inimeseks olemise väärtustamine kostub Mozarti muusikast rohkem kui kusagilt mujalt.

Autor: Kersti Inno