Parkimise probleem üha süveneb

Tänase Eesti kiire majanduskasvu, jätkuva "autostumise" ning ehitusbuumi käigus on parkimisega seonduvad probleemid üha süvenemas. Lahendused, mida läänemaailm on kasutanud juba aastakümneid, on möödapääsmatud ka Eestis.

1989. aastal oli Eestis arvel 224 915 sõiduautot, 1990. aastal juba 241 972 sõiduautot. Eelmise aasta lõpu seisuga on liiklusregistris arvel 493 780 sõiduautot. Seda kasvu kogeme selgelt ka oma igapäevases elus.

Seoses sissetulekute kasvuga on meie elukvaliteet paljudes valdkondades kiiresti tõusnud. Samas hakkavad meid parkimise valdkonnas üha enam kummitama probleemid, millega läänemaailm on tegelenud juba eelmise sajandi algusaastatest.

Palju on räägitud. et igasuguse arengu ja äritegemise eelduseks on hästi toimiv infrastruktuur - kommunikatsioonid, teedevõrk jne.

Talvel Tallinna lennujaama saabuv külastaja peab oma autoni jõudmiseks läbima ligi 300 meetrit soolalumeses lörtsis ning selle asemel et kohvrid autosse laduda, peab külmas ja tuules alustama oma auto väljakaevamist lume- ja jääkihi alt.

Sarnaseid ebameeldivalt poriseid kogemusi saab paljusid nii Tallinna kesk- kui ka äärelinna kaubakeskusi, ärisid ja teenindusasutusi külastades. Määrdunud jalanõud, halvemal juhul ka rikutud riided tunduvad justkui normiks olevat.

Samas teame, et nii-öelda välismaal on sellised mured kuidagi märkamatult lahendatud.

Meie kliimavöötmele ning tänapäeva mugavusnõuetele vastav parkimisteenus - puhas, valgustatud ja turvaline keskkond, mis võimaldab kokku hoida nii aega kui ka jalavaeva - on määravaks, kus ning kellega me äri ajada soovime.

Parkimiskonstruktsioonid on päris sarnased teiste linnahoonetega, põhiline erinevus on see, et parkimismajas peab olema toimiv liikumissüsteem, mis võimaldaks pääsu ühelt korruselt teisele. Autod ei saa kasutada lifte ja treppe, mis võimaldavad liikumist jalakäijatele.

Pika sildega ehitussüsteemide areng on parandanud parkimismajade efektiivsust ja tasuvust. Enamik täna monteeritavatest betoonelementidest süsteemidest koosneb monteeritavatest raudbetoonpostidest, mis on kinnitatud vundamendile. Postid toetavad talasid ja aknaaluseid seinaosasid, mis omakorda toetavad vahelaepaneele.

Kui vähegi võimalik, peaksid projekteerijad leidma maksimaalset kasulikku pinda, hoides sõiduteed ja parkimiskohad postivabadena.

Kui soovitakse ühesuunalist liiklust, on soovitav kasutada diagonaalset parkimisskeemi. Ühesuunalise liiklusega parkimismaja on isetoimiv: diagonaalne parkimine teeb juhtidele lihtsamaks parkimiskohtadele sisenemise/väljumise.

Kahesuunalise liikluse peamised eelised on laiemad vahekäigud, sealhulgas parem vaateväli parkimiskoha otsimisel ja võimalus mööduda teisest juhist, kes on jäänud ootama koha vabanemist. Laiem vahekäik on turvalisem ka jalakäijatele. Kahesuunaline liiklus liigub oma rada, seega ei saa juht teha viga ja pöörata valesse vahekäiku.

Kahesuunalisel liiklemisskeemil on tavaliselt rohkem ummikuid, sest seal mööduvad sõitjad kõikidest parkimiskohtadest nii sisse- kui ka väljasõidul. Ühesuunalise liikumisega parkimismajas, kus on eraldatud sisse- ja väljasõitjad, võidakse sõitjad suunata pooltest parkimispaikadest mööda sissesõidul ja pooltest väljasõidul, seega on kordade arv, mil juht peab peatuma ja ootama, kuni auto pargib või väljub parkimiskohalt, keskmiselt poole väiksem.

Kaks võtmeküsimust sobivaima süsteemi valikul on parkimismaja suurus ning liiklusvoo maht.

On olemas ka alternatiivseid süsteeme, mis tagavad suurte liiklusvoogude teenindamise, nagu väljapool asuvad n-ö ekspressrambid.

Parkimismajade kavandamisel on olulised parameetrid orienteerumine, pööramisraadiused, rampide kalded, vahemaad, geomeetria ja liiklusvoo maht. Neid arvestades on võimalik välja arendada mugav, hästitoimiv sisemine liikumissüsteem igale parkimismajale.

Parkimise planeerimisest on saanud väga spetsialiseerunud tehniline ala, sest selle keerukus nõuab hoolikat analüüsi. Tavaliselt osaleb nii avalik kui ka erasektor. Alustada tuleb parkimise nõudluse hindamisega. Parkimismaja ei ole iseenesest liikluse genereerija, vaid pigem toetab läheduses olevate äride nõudlust. Sama olulised on ka liikluse mõju ja juurdepääsu uuringud ning nendega seonduv krundi planeerimine: krundile juurdepääs, maantee või sõidutee ühendused parkimismaja ja tänavate vahel. Sõiduteede ebasobiv paigutus või projekteerimine võib tekitada ummikuid ja ohtlikku liikumist parkimismajas ja sõiduteede ristumiskohtades.

Parima funktsionaalse projekti valikut mõjutavad paljud tegurid, nagu kasutajate tüübid, jalakäijate vajadused, tee leidmine, korruste kõrgus, krundi mõõtmed, parkimise geomeetria, tipptunni mahud ja liiklusvoo maht.

Arendajale/omanikule on tavapärane, et tuleb osaleda krundiväliste juurdepääsuteede parendamise finantseerimisel, mis on kasulik nii projektile kui ka linnale tervikuna.

Parkimise sünniajaks loetakse eelmise sajandi kahekümnendaid aastaid Ameerikas, mil suurtes linnades koondus äritegevus kesklinna. Kuna vingugaasi oht oli tol ajal tundmata, ei peetud mehaanilist ventilatsiooni garaažis oluliseks ja need olid suletud ehitised. Lisaks ei olnud veel tekkinud mõtet iseteeninduslikust parkimisest, vaid sõidukeid parkisid nn parkimiskonsultandid. Esimesed garaažid olid lühikese sildega ehitised, postide vahel oli 2-3 parkimisboksi.

Majanduselu arenes ja linnakeskused suurenesid oluliselt, tänavate ummistumine tekitas vajaduse parkimisehitiste rajamise järele. 1950. aastatel oli parklate projekteerimisel juba oluline arvestada liiklusvoogudega. Projekteeriti kaldteede süsteeme, et oleks tagatud sõidukite kiire sisenemine ja väljumine. Välisseinte ärajätmine tähendas suurt kulude kokkuhoidu. Teine kasutegur seinte eemaldamisest oli loomulik ventilatsioon. Oli sündinud avatud parkimise kontseptsioon. Ehitustehnoloogia edenedes oli võimalik kasutada pikemaid sildeid, mis lubasid ehitada postidevabu ehitisi. Suur muudatus mõttelaadis oli nn iseteeninduslik parkimine. Kasutusele võeti kerged kalded. Iseteenindusliku parkimise mõttest on välja kasvanud professionaalse parkimisoperaatori kontseptsioon. Liiklemise lihtsustamiseks parkimismajas on projekteeritud sellised seadmed nagu piletiautomaat, auto kohaloleku detektor, diferentsiaalloendajad ja kaardiga kontrollitavad sissepääsuväravad.

Autor: Liivo Leismann