Hariduskapital annab majandusele mootori

Oponendid on püüdnud väita, et hariduskapitali idee on eelmäng tasulisele kõrgharidusele. Nii see kindlasti ei ole. Hariduse saamine maksab raha ka neile, kes õpivad riigieelarvelistel kohtadel, sest millestki tuleb ju õppimise ajal elada. Näeme hariduskapitali kui võimalust maksta õppurile stipendiumi, mis võimaldaks keskenduda õppimisele, mitte elatise teenimisele.

Sellega ei taha ma öelda, et Eesti kõrgharidusmudel peaks jääma muutumatuks. Tänane olukord, kus umbes pooled üliõpilased saavad diplomi riigi raha eest, teine pool aga maksab täies ulatuses ise, ei ole õiglane. Lisaks Ameerika mudelile (kogu kõrgharidus on tasuline) peaks Eesti kaaluma Soome teed (kogu kõrgharidus on kõigile soovijaile tasuta), Austraalia teed (kõrgharidus on tasuta, ent õppur maksab hariduskulu hiljem tagasi kõrgema tulumaksu kaudu), väikese omaosalusega mudelit jne. Aga see on hoopis eraldi arutelu teema.

Meie erakond lähtub tänasest olukorrast, kus umbes pooled tudengid kasutaksid hariduskapitali stipendiumiks ning teine pool õppemaksuks, olgu Eestis või välismaal.

Oleme pakkunud välja ühe arvutuse: kui vanem paigutab lapse hariduskapitali regulaarselt 400 krooni kuus, siis koguneb keskkooli lõpetamise ajaks tänastes hindades umbes 120 000 krooni. See võimaldaks maksta nelja aasta jooksul 2500 krooni stipendiumi kuus või katta ühe kalli stuudiumi õppemaks Eestis või ühe aasta õppemaks keskmises USA ülikoolis. Kriitikud näevad hariduskapitali surmapatuna seda, et kapital ei taga lastele võrdseid võimalusi. Aga see ju polegi selle ülesanne. Võrdsust loovad teised vahendid, mis juba tänagi olemas on: riigieelarvelised õppekohad, õppelaen, toetused. Loomulikult ei taha me neid ära kaotada.

Hariduskapitali mõte on anda lisaväljund neile vanematele, kel oleks võimalus panustada laste haridusse, kuid kes täna selle raha pigem ära tarbivad. Olen vastu sedalaadi võrdsusele, mille kohaselt peaksid kõik olema võrdselt vaesed ja rumalad, võimalustest võrdselt ära lõigatud. Jõukamate vanemate lastel on paratamatult rohkem võimalusi, vähemalt seni, kuni Eestit ei valitseta nagu Põhja-Koread. Kui need võimalused avalduvad parema haridusena, mitte kallimate riiete või rohkemate arvutimängudena, siis on sellest kasu nii ühiskonnale kui ka lapsele endale.